Üks suur valge laik meie maailmakaardil, mida mõni aeg tagasi kolm aastat järjekindlalt “läbi käidud” sai, jäi kuidagi kripeldama. Küll sai vahepeal närvide rahustuseks Islandil käidud (sellest ehk kunagi hiljem), aga see on maailma mastaabis ikkagi köömes. Nii et pärast pikka vaagimist võtsime südame rindu ning vaatasime sellele valgele laigule väljakutsuval pilgul otsa. Pakkisime asjad kahele mootorrattale ning asusime teele. Eks näis, kaugele jõuame…
Pool Euroopast oli veel sõita, kuid november ei olnud enam mägede taga. Või siiski… Pikalt ja laialt kaaludes olime otsustanud sõita läbi Šveitsi, ja kus siis mujal kui mitte Šveitsis on mäed.
Kui lugesin kuskilt, et Mauritaania üheks suurimaks ekspordiartikliks on kala, olin veidi üllatunud, sest valdava osa riigi pindalast moodustab ju kõrb. Võtmesõnaks on muidugi mitmesaja kilomeetri pikkune rannajoon, mille äärde on koondunud suurem osa Mauritaania enam kui kolme miljonilisest rahvastikust – ja mida nad elatumiseks teevad? Püüavad kala, mõistagi.
Mali vaatamisväärsused jäävad peaasjalikult riigi idaossa, nii et kui me Djennést lääne suunas lahkusime, ei olnud enam midagi põnevat oodata ning polnud muud, kui lihtsalt sõita, Bamakosse välja.
Djennés, omal ajal vaata et Timbuktust tähtsamaski kaubanduslinnas, asub maailma suurim mudast ehitis – möödunud sajandi algusest pärit moshee, mis on ühtlasi Mali üks põhilisi vaatamisväärsusi. Kuna erinevalt ülemüstifitseeritud Timbuktust on Djenné hõlpsasti ligipääsetav, ning kuna pärast Aafrika lääneranniku vaatamisväärsustevaesust – kus oli küll kauneid maastikke, omapäraseid rütme ning kuhjaga seiklusi, aga mitte vaatamisväärsusi kui selliseid – kulus väike annus kultuuri, arhitektuuri ja ajalugu marjaks ära, saigi suund Djennéle võetud.
Oli 14. sajand, kui esimesed araablastest maadeavastajad siia jõudsid, ning leides eest ida suunas voolava jõe, jõudsid varmalt järeldusele, et küllap on tegemist Niilusega. Tegelikult oli see hoopis Niger – niivõrd kesised olid tollal veel inimeste teadmised geograafiast. Kui eurooplaste, kes polnud selleks ajaks veel Aafrikat vallutama asunud, kõrvu levis kuuldus, et Nigeri kallastel, Sahara lõunaveerel asub Timbuktu, “linn, kus tänavad on kullast”, muutus selle asukoha kindlakstegemine järsku ülioluliseks. Suurem osa avantüristidest, kes tegid katset Timbuktusse jõuda, leidis lõpu malaaria, düsenteeria või vaenulike kohalike toimel, kuid ometi oli tung suur. Prantsuse Geograafiaühing pani esimesele mittemoslemile, kes Timbuktus ära käib ning sealt elusalt tagasi tuleb, välja lausa rahalise preemia.
Pärast Kribi põrutasime otse Limbesse, mis asub samuti mere ääres, kuid kus rannad ei olnud enam kaugeltki mitte nii idüllilised ning kus aina lahistas vihma sadada, päevast päeva. Pidavat olema üks vihmasemaid kante maailmas, kuid isegi kui see nii ei ole, peab ta kindlasti olema üks vihmasemaid kante Saharast lõuna poole jäävas Aafrikas – praegusel vihmaperioodil muidugi eriti. Meie Kesk- ja Lõuna-Aafrika kaardil on üks nurk pühendatud eri linnade kliimaskeemidele, ning Limbest kiviviske kaugusel asuv Douala on ilmselgelt vetejumala pärusmaa, sest juunist septembrini sajab seal igakuiselt maha üle 400 mm vihma.
Kamerunis oli meil plaan sõita Atlandi ookeani ääres asuvasse Kribisse, kuhu jõudmiseks lõunapiiri äärest on põhimõtteliselt kaks teed – mööda asfalti läbi pealinna Yaounde, või mööda mudarada, aga see-eest otse. Kuid kes see ikka viitsib ringiga minna?
Lesotho on väike riik, eriti Aafrika mõistes – pindalalt vaid umbes 30 000 ruutkilomeetrit, nii et ta risti-rästi läbi sõita või talle üks korralik ring peale teha pole just teab kui raske. See tähendab, kui ilm lubab.
Viiest päevast Mosambiigi saarel oli küll ja küll – tekkis tahtmine sellest suurest külast, nägude ja helide virvarrist eemale saada – liikuda, kogeda muutust, tunda vabadust. Võtsime suuna lõunasse.