Viiest päevast Mosambiigi saarel oli küll ja küll – tekkis tahtmine sellest suurest külast, nägude ja helide virvarrist eemale saada – liikuda, kogeda muutust, tunda vabadust. Võtsime suuna lõunasse.

Mosambiik on kujult küllaltki piklik riik, ja nii kulub riigi põhjaosast maad mööda riigi lõunaossa, kuulsate randade äärde jõudmiseks tahes-tahtmata mitu head päeva, ja kuigi päevad ei ole vennad, olid need päevad meie jaoks küll üsna ühte nägu. Hommikul varakult üles, kiire kohv ja kaerahelbepuder, telk kokku, tsikkel käima, viis-kuussada kilomeetrit üksluist maanteed, tsikkel seisma, telk püsti, pada tulele, spagetid tuunikala-tomatikastmega hinge alla, magama. Järgmine päev sama. Üldjuhul me sellist arutut uhamist ei poolda, kuid kellega ka ei räägi, ikka on kõigil Mosambiigi keskosast mulje sama – ega seal suurt midagi sellist pole, mis aeglasemalt võtma sunniks. Isegi liiklust eriti mitte.

Mosambiigi saar jäi niisiis selja taha, inimesed oma igapäevaseid toimetusi tegemas.

Ainsaks mainimist väärt elamuseks meie rännakul lõunasse sai telkimine Mocuba ususeminari õuel. Päikeseloojangu ajal läks lahti jumala kummardamine, laulu saatel muidugi. See oli huvitav kristlik laul – osa seltskonnast harmoniseerus, samas kui üks elas ennast välja valjutes, agressiivsetes sõnades, justkui ropendades, kurtes või küsimusi esitades. Ilmselt on see mingitsorti religioosne “hingepuhastus või lihtsalt enda väljaelamine – igatahes tundus töötavat:

[audio:Mosambiik_kristlik_puhastus.mp3|titles=Kristlik “puhastus” Mocubas]

Mitu päeva hiljem, pärast mitut tundi vihmas ligunemist jõudsime Vilankulosse, kus Vlasta ja Dean meid juba ees ootasid. Valgusmäng üle taeva sõudvate pilvede vahel oli niivõrd elav ja dramaatiline, et enam palju sürreaalsemaks poleks minna saanud.

Hommikul tõusime koos päikesega – ideaalne aeg karastavaks supluseks India ookeanis, valgus veel mahe ning tõusuvesi vaid meetreid palmidest randa loksumas. Päeva jooksul kaob ookean mõõnaga kaugele silmapiirile.

See päev oli määratud olema pilves, kuid kohalike jaoks tööpäev nagu iga teinegi – kalamehed värsket saaki randa vinnamas – naised, jalad vees, mereandide hinna üle kauplemas ning panged-kausid pähe sätitud, kaupa koju viimas. Ka Margus ja Dean, ettevõtlikud mehed, tegid kalameestega kaupa, ja nii oli meil õhtuks laual värske kala ja kalmaar – ajasime sloveenlaste grillplaadi kurjaks ning tulemuseks oli ausalt öelda kõige maitsvam kalmaar, mida ma elus söönud olen. Gurmee.

Järgmine päev oli kui postkaardilt. Taevas oli sini-sinine, vaid mõnede õhuliste pilvetupsudega. Meri, näiliselt käeulatuses, roomas vaikselt aina kaugemale ja kaugemale, paljastades voogavad heleda liiva väljad, mõned lukku jäänud veelombid siin ja seal taevasina peegeldamas.

Jätsin selga vaid ujumisriided ja hakkasin kauguses sinava veel poole minema, ümber nii palju avarust kui Maa peal olles veel võimalik. Liiv oli nii lage ja taevas nii kõrgel, et oleks tahtnud hoogu võtta ja õhku tõusta. Enne, kui arugi sain, jooksin läbi sooja, soolase õhu horisondi suunas, ennastunustavalt, nii kiiresti kui suutsin. Unenäost äratas mind õrn klõbisev heli minu ümber – sajad väikesed krabid pagesid ootamatu sissetungija eest liiva sees olevatesse aukudesse, jättes endast maha heleda klõbina.

Oleksime justkui sattunud paradiisi. Mitte päris sellisesse, nagu klantsajakirjas, aga ometi oli kõik paigas. Otsustasime jääda veel päevaks.

Järgmine päev kontrasteerus eelmisega, olles täiesti pilves, kaldudes kohati lausa tormile – mis muidugi tähendas vapustavaid värve nii veel kui taevas. Kui vesi taandus, muutus rand kui kõrbeks, tuul peent liivatolmu raevukalt mööda maad lohistamas. Kui mitu erinevat nägu võib ühel paigal olla!