Mosambiigi lõunaosa, või õigemini sealsed rannad, on populaarseks suvituskohaks Lõuna-Aafrika turistidele, ja neid oli meie sealviibimise ajal tõesti palju, ehkki lihavõtteajaga seonduv “migratsioon” polnud veel alanud. Mitte, et meil midagi turistide vastu oleks, kuid kui neid on liiga palju, kipub kohalik atmosfäär ja koloriit kuhugi ära kaduma, ja hinnad paratamatult tõusma, nii et ei saa enam arugi, kas oled Aafrikas või mitte. Niisiis peatusime lõunaosas nii kaua kui vajalik ja nii lühidalt kui võimalik.

Koos sloveenlastega peatusime veel paar ööd Tofos, mis on populaarne surfarite seas. Rand nägi välja hoopis-hoopis teistsugune kui Vilankulos – mahe idüll oli asendunud toore loodusjõuga, lained üle pea ning liivaluited veel palju kõrgemad.

Eelpool nimetatud põhjustel ei olnud erilist isu kauemaks jääda, nii et põrutasime edasi, jättes sloveenlased maha. Neil oli kindel plaan veel kusagil sukelduma jõuda, ja Mosambiigi rannik pidavat selles mõttes väga lahe olema. Sukeldujaid meist pole, kuid snorgeldanud oleks küll hea meelega. Rahalistel kaalutlustel otsustasime mõttest siiski loobuda – kodutee on pikk ja kaks paagitäit kütust, mis me selle raha eest osta saame, toovad meid Eestile omajagu lähemale. Väikese eelarvega reisimise üks suurimaid miinuseid ongi minu arvates see, et ei saa valimatult igasugu põnevaid asju ette võtta, nagu igasugused safarid, paadiretked, õhupallisõidud, jne, mis võimaldaksid maailma teisest vaatenurgast kogeda. Telgis magamise ning ise toidu valmistamise vastu pole mul midagi – tihtipeale on see isegi väga nauditav.

Teel lõunasse peatusime korra veel Bilenes, kuid seal oli valget kontingenti veel rohkem (ja hinnatase vastav), nii et otsustasime edasi liikuda.

Siis oligi juba Lõuna-Aafrika Vabariigi piir, päris tsivilisatsiooni algus. Tee ääres olid iga paarisaja meetri tagant liiklusmärgid – hoiatamas üksiku löökaugu, pööravate veokite, teed ületada võivate loomade eest, viitamas igale väiksemale külale, raudteejaamale, koolile – täielik info üleküllus. Ja mis tundus pärast viit kuud Aafrikas eriti kummaline – tee ääres niideti trimmeritega muru! Tsivilisatsioon mis tsivilisatsioon. Läksin poodi süüa ostma, ja seal oli kõik olemas – kõik mida vaja ja rohkemgi veel. Nagu Euroopas, ausõna. Ma olin täiesti vaimustuses. Viimati nägime sellist kaubavalikut Nairobis.

Esimeseks sihtpunktiks Lõuna-Aafrikas sai pealinn Pretoria, kus ühe kohaliku motomehe soovitusel sattusime just õige mototöökoja peale. Enne kui arugi saime, olid tsiklil õlid vahetatud ning üsna siledaks kulunud rehvide asemel uued rehvid all – Heidenaud, Marguse lemmikud.

Mototöökoja omanik, Conrad, pakkus välja, et võime mõnda aega tema juures peatuda, internetti ja telefoni kasutada ja oma asjad aetud saada. Eneselegi üllatuseks suutsime kahe päevaga passidesse saada Lesotho ja Namiibia viisad ning korda ajada mõned pisiasjad, nii et võime öelda, et meie aeg Pretorias sai igati efektiivselt ära kasutatud.

Pretoriast edasi sõitsime Johannesburgi, kus kohtusime taas Steve’iga, kes oli meile tuttav juba Nairobi-ajast. Peatusime ka seal mõned ööd, ajasime jälle korda paar asja ning planeerisime edasist teekonda.

Edasine teekond kulges Lesotho suunas, mis on üsna omapärane riik, asudes täiesti Lõuna-Aafrika sees ning olles ühtlasi ka siinkandi mägiseim piirkond.