Lesothoga on nii, et plaan sinna minna susises meil peas juba mõnda aega, kuid Pretorias asuvas Lesotho Kuningriigi saatkonnas kohatud bürokraatia tõttu oleks meil sinna tegelikult peaaegu et minemata jäänud.

Kui meile oli tutvustatud viisataotlusnõudeid, mis sellise väikese ja vaese riigi kohta tundusid pisut ülepaisutatud – viisa saamiseks on vaja hotellibroneeringut (mida me oma kõikuvate plaanidega kunagi ei tee, ja pealegi ei ole meil nii palju raha, et hotellides ööbida), küllakutset (me ei tunne mitte kedagi Lesothost), tõestust piisavate rahaliste vahendite kohta, 500 randi (50 EUR) nägu ja aega pidi võtma tervelt kolm tööpäeva – astusime saatkonnast “aidaa” öeldes välja. Millegipärast arvab osa väikeseid riike endast väga kõrgelt ja teeb turistile sissepääsu ülepeakäivalt raskeks, olgugi, et nad ise puruvaesed kipuvad olema (sarnane kogemus oli meil näiteks Rwandaga).

Niisiis läksime Conradi mototöökotta tagasi ja rääkisime talle, et Lesothosse me seekord siiski ei lähe, olgugi, et me seda väga tahame. Justkui Aegruumi kiuste oli seda juttu kõrvalt kuulamas keegi kolmas motomees. Olles meie loo ära kuulanud, ütles ta: “Te lihtsalt PEATE mu armsat Lesotho riiki oma motomatkal nägema!”. Hetk hiljem oli tal käes telefon ja juba kõneles ta Lesotho kuningaga(!) isiklikult. Tuli välja, et see motomees, suvise nimega August, on Lesothos elav Hollandist pärit üliaktiivne preester, kellel olemas kõikvõimalikud kontaktid. Meil vajus suu lahti, et selline inimene saab üldse preester olla – stereotüüpiliselt on preestrid tõsimeelsed “udutajad”, August oli aga hoopis midagi muud – igati positiivne, aktiivne, tolerantne ja abivalmis inimene, täielik mitte-preester, fanaatiline motoinimene pealekauba. Pärast pikemat telefonikõnet Lesotho kuningale ütles, et proovib veel Lesotho peaministrile helistada. Number valitud, mõtles aga kiirelt ümber: “ei, peaminister on liiga hõivatud mees, et teda viisaküsimistega tülitada”. Igatahes sai meile selgeks, kuningas oli soovitanud meiega koos tagasi saatkonda minna ja asjad seal korda ajada.

Kogu küsimus võttis korraga uue ilme. Läksime siis Augustiga saatkonda tagasi, kus naerusel näol rääkis ta selges sotho keeles mustadel Leshoto turvameestel sõna otseses mõttes suud lahti – valge mees ja räägib nii selgelt sothot. Mõned isiksused võivad ikka oma psühholoogia, mõttemaailma, näoilme, sõnastuse jms isiksusesümfooniaga olla üliedukad teiste inimeste veenmises ja ametlikul tasandil suhtlemises – August just seda tüüpi inimene ongi ja seda kõike kõrvalt nähes sai paugupealt selgeks, miks on mehel sedavõrd palju kontakte.

Varsti oli asi niikaugel, et sekretär ütles, et jätke passid ja fotod siia ning homseks on viisad valmis. Ei mingeid hotellibroneeringuid ega pangakonto väljavõtteid – piisas vaid kutsest, mille August kohapeal valmis kirjutas. Päev hiljem läksime viisadele järgi ja isegi siis ei saanud turvamehed meile mainimatta jätta, et küll see August on üks tõeliselt hea inimene. Vot niimoodi siis.

Teekonna juurde tagasi. Üle Drakensbergi mägede viib Lesothosse väike tee, üle legendaarse staatusega Sani kuru. Kõrguselt – 2865 meetrit – ei ole see kaugeltki mitte vingeim, mida meil on olnud õnn mootorratta seljas “vallutada”, ning teeolud ei pakkunud suuremaid väljakutseid, kuid vaadete poolest on see päris nauditav – sõidad justkui rohelise sametiga kaetud orus, sinka-vonka aina ülespoole, kust võib näha kümnete ja kümnete kilomeetrite kaugusele, kuni pilved varjavad horisondi. Ülal kulgeb rada aga mööda tasast lagendikku ja miski – mis täpselt, ei saagi aru – toob mälestustesse pildid mägisest, külmast, tuulisest Loode-Indiast. Ootad pooleldi hinge kinni pidades, et vastu tuleks pikk sõjaväekolonn või et järgmise teekäänaku taga oleks laudadest kokku klopsitud putka, millest oleks võimalik osta ühed chai’d ehk teed piimaga, kuid ei. Seal ei ole kedagi. Kui, siis ainult mõni kitse- või lambakarjus, ikka tekki mähitud ning seltsiks suupill, mida tal ei ole kahju meilegi demonstreerida. Kontrast Lesotho ja Lõuna-Aafrika vahel on tohutu, nii kultuurilises, geoloogilises kui päris mitmes muus mõttes. Lesotho on nagu üksik väike pilveke Lõuna-Aafrika kohal, hoopis teine maailm. Iselaadseks muudab Lesotho ka asjaolu, et ka kõige madalam punkt selles riigis asub 1400 meetri kõrgusel merepinnast, ja 80% riigist asub enam kui 1800 meetri kõrgusel. Taevas mis taevas.

Otsustame ööbida ühe misjoni juures, mida “valvab” kuri oinas, kuid kui oleme telgi tugeva tuule kiuste püsti pannud, pakutakse meile, et ööbigu me telkimise hinnaga hoopis toas – öösel pidavat õige külmaks minema. Ja nii ongi – hommikuks on tsikli istmel paks härmatise kiht.

Meie juurde tuleb kerjus, kes demonstreerib oma pillimänguoskusi – mingil isetehtud puhkpillil, mille mängimise sekka käib mõni “pum-pum”, mis lisab paraja annuse eksootikat ja müstikat. Anname kerjusele oma viimase tomati.

Helis:

[audio:Lesotho_pillikerjus.mp3|titles=Kerjus Lesotho traditsioonilist instrumenti demonstreerimas]

Otsustame sõita mööda väiksemaid mägiteid, jääkoorik löökakudel ereda päikese käes sillerdamas. Hea ikka, et meil toas ööbida lubati, muidu oleks vist kringliks külmunud. Hommikulgi on tegelikult külm, kuid kuna meil on elektrisoojendusega jakid (mida vahepeal mõtlesime postiga koju saata, sest kellel Aafrikas soojust vaja on, eksole!) seljas, siis ei saa nagu väga aru. Rulluvad, voogavad mägimaastikud soojendavad hinge, nii et isegi kui peame läbima mõned jõed ja saapad saavad ääreni vett täis, ei hakka külm.

Peateele jõuame alles tohutusuure Katse tammi lähistel, mis oma 185 meetriga on kõrguselt teine tamm terves Aafrikas. Paras vaatepilt.