Lesotho on väike riik, eriti Aafrika mõistes – pindalalt vaid umbes 30 000 ruutkilomeetrit, nii et ta risti-rästi läbi sõita või talle üks korralik ring peale teha pole just teab kui raske. See tähendab, kui ilm lubab.

Kui me ühel hommikul taas ratta selga istusime, oli taevas pilves. Esialgu ei lasknud me end sellest liialt morjendada, seda enam, et päev algas muusikalise vahepalaga meist mööda marssinud usukolonnilt.

[audio:Leshoto_teel_kirikusse.mp3|titles=Lesotho kristlased rongkäikuga kirikusse teenistusele minemas]

Kuid mida kilomeetrid edasi, seda hallimaks muutus valgus ning seda vähem tundus olevat lootust, et vihm taevasse jääb – pigem vastupidi.

Et asi veelgi dramaatilisem oleks, jäi meie teele Lekhalo La Molimo Nthuse ehk kuru nimega “Jumal aidaku mind”. Sel hetkel tundus see niivõrd asjakohane, et ei olnud isegi naljakas mitte.

Varsti oligi käes hetk, kus abi oleks marjaks ära kulunud. Hakkas sadama, ja me lollide peadega mõtlesime, et ehk jätab järgi. Mitte miski ei viidanud, et sel sajul võiks lõpp olla, kuid ometi ei hakanud me vihmakombinesoone selga ajama. Nii me siis sõitsime, ja vihma muudkui kallas, hall märg vatitekk meie peade kohal ulatumas horisondini. Et asi oleks veelgi põnevam (ja et lollus oleks ikka ametlik), keerasime varsti asfaldilt pinnaseteele, mille lõpus on Lõuna-Aafrika kõrgeim juga, 192-meetrine Maletsunyane. Ma ei tea, mida me küll mõtlesime. Mida enam sadas, seda libedamaks tee muutus, ning seda rohkem imbusime läbi külmast veest. Kui mitte meie vanad-head elektrisoojendusega alusjakid, oleks ma küll vist protestima hakanud, aga nii pingutasime edasi. Mööda mäekülge üles, mööda mäekülge alla, küll kivid rataste all veeremas, küll tatise konsistentsiga muda pritsimas.

Rasked pilved aga aina sõudsid üle taeva, mattes terved mäetipud paksu vati sisse, nii et raske oli näha ja kummaline oli hingata. Kuid nii läbivettinud kui sa ka pole, on selles mingi võlu.

Või vähemalt mingiks hetkeks. Mitu tundi hiljem jõudsime tilkuvate ja poristena tee lõpus asuvasse Semonkongi külla, olles ise kogu selle õuduse lõppemise üle õudselt rõõmsad, ning asusime otsima kohta, kus saaksime telgi püsti lüüa, ilusa ilma ära oodata ning minna seda suurepärast juga vaatama. No ja mis te arvate, muidugi olid kõik telkimiskohad puhkavate lõuna-aafriklaste poolt ära broneeritud ja ainus, mida meile pakkuda osati, oli 600-randine tuba. 60 EUR öö eest külalistemajas on meie jaoks mõistagi liiga palju, nii et meil ei jäänud muud üle kui ots ringi pöörata ning läbi saju sama teed pidi tagasi veereda, juga puhta nägemata.

Paar tundi hiljem, vihma ikka kallamas, jäime seisma külalistemaja ees, mis pakkus ka telkimisvõimalust, kuid selleks ajaks olime täiesti läbi vettinud ning lõdisesime külmast, nii et küsisin, kui palju maksaks kõige odavam tuba, mis neil saada on. 40 EUR – mitte just odav, kuid siiski parem kui eelmises kohas küsitud 60 EUR. Otsustavaks kujunes asjaolu, et toas oli gaasiahi, mis tähendas võimalust varustust kuivatada ja järgmisel hommikul vähe rõõmsamas meeleolus taas teele asuda. Süda tilkus muidugi verd, kui 400 randi üle andsin, kuid mõnikord on selline ohverdus vajalik.

Nii kui tuppa sisse kolisime, asusime mööblit ümber korraldama, et oma märjad jakid-püksid-kindad-saapad-kiivrid ja kogu muu läbivettinud nodi kuumava ahju ette kuivama laotada. Millist auru sellest kõigest tõusis!

Tõin tsikli kohvrist juhtmed ja akulaadijad, et hommikuks kõikvõimalik elektroonika täiesti laetud saaks, sest telkides on elektriühendusega nirusti; ning samuti priimuse ja toidukraami, et sealsamas ahju ees üks kiire kartulipuder ja konserv teha, ja seejärel, kui kõhud täis ning külmavärinad taanduma hakkasid… jätsin Marguse arvuti taha pilte töötlema ja sukeldusin kõige jumalikumasse kuuma dushi, mida viimasel ajal on õnnestunud kogeda. Enne välja ei tulnud, kui üks poole tunni pärast, kui kõik aknad ja peegid aurust tilkumas, õrn patukahetsus hinges.

Et dekadents oleks täielik, avastasime, et voodil on elektrisoojendus, nii et teki alla ronides tekib tunne, nagu roniks saunalavale. Ütleme nii, et kui gaasiahju hinguse ja kuuma dushi järel hakkas tagasi tulema inimese tunne, siis elektrisoojendusega voodi tekitas juba teistsuguse tasandi emotsioone, mis ei olnud ilmtingimata positiivsed. Pisut nagu üle vindi teema, ütleme nii. Et mitte voodisse ära sulada, lülitasime soojenduse ööseks välja.

Järgmiseks päevaks oli varustus enam-vähem kuiv, ja isegi päike tuli välja, nii et vurasime edasi, suunurgad ülespoole.

 

Lõunaks jõudsime Augusti kutsel tema misjonisse Maphutsengi külas, kus ta rääkis meile, mida ta lisaks usu levitamisele veel teeb – arendab kohalikku põllumajandust ja õpetab maa säästlikku kasutamist. Hiljem majutati meid väikesesse rondaveli ehk ümmarguse kujuga hütti.

Õhtusöögiks kutsus meid August aga oma majja, kus ta elab oma kolme lapse ja arhitektist abikaasaga. Enne söömaasumist teatas August: “Nüüd palvetame!” Tõusime kõik püsti – meie päris kohmetunult, teadmata, mida päris oodata ning olles justkui valmis millekski piinlikuks. Me ei ole kunagi eriti usklikud olnud, ning see ekspeditsioon on meid religioonist kui sellisest veelgi eemaldanud. Tundsin, kuidas mul veri näkku voolas. Kuid midagi hirmsat ei juhtunud. Ei mingit jaburat tseremooniat. August tänas jumalat selle eest, et me turvaliselt kohale jõudsime ja palus meile jätkuvat turvalist teekonda, siis oli kohustuslik “Aamen”, ja oligi kõik.

Kuna Lesotho ainult mägedest koosnebki, siis kus sa ka ei oleks, avaneb sinu ees kaunis vaade. See vaade, mis avanes Augusti kodu akendest, ei olnud erandiks, olles kohati lausa ulmeliselt maaliline, muutudes pidevalt vastavalt sellele, millise nurga all paistis päike ning kuidas paiknesid pilved. Jumala sümfoonia?