Sildiarhiiv: gruusia
Vertikaalreaalsus
Gruusia üks idapoolsetest piirkondadest, Tusheti, on tuntud metsiku, puutumata looduse poolest, mille pandiks on küllaltki keeruline ligipääs. Olles ülejäänud Gruusiast eraldatud kõrgete mägede poolt, pääseb sinna vaid loetud kuudel aastas – kusjuures isegi niiöelda püsielanikud, keda on kokku vaid mõni tuhat, kolivad talveks mujale.
Mägedesse!
Armeeniast Gruusias tagasi, oli meil plaan veel vähemalt korra mägedesse põigata, ning ilma pikemalt mõtlemata (st isegi Tbilisist põrutasime otsejoones läbi, peatudes korraks ainult selleks, et tankida) võtsime suuna üpris Venemaa piiri ääres asuvale Kazbegile, uue nimega Stepantsminda.
Kirikust kirikusse
Gruusias on rohkelt pika ajalooga kirikuid ja kloostreid – üks vingem kui teine. Kõiki neid läbi käia me muidugi ei kavatse, aga mõned huvitavamad (ja paremini trajektoori sobituvad) valisime siiski välja.
Ushgulist edasi
Kuna me kogu aeg ei viitsi kirjutada, siis üks väike videoreportaaž.
Svaneti liikuvas pildis
Nagu ikka, HD ja üle ekraani režiim annab parema elamuse.
Tornide keskel
Gruusiasse saabumine oli muinasjutuliselt ilus – päike oli Musta mere kohal just loojumas, kui praam Batumi sadamasse jõudis. Linna merepoolseks fassaadiks olevad ultramodernsed hooned peegeldasid päikese leegitsevat kuma ning taustal hõljusid mägede kohal sinakad pilved. Enam kaunimat sissejuhatust ei oleks osanud oodata.
Meri põlvini
… või siis tegelikult mitte. Ausalt öeldes tuli mulle üllatusena, et Must meri on päris mitmes kohas üle paari tuhande meetri sügav… Ja meil seisis ees 48 tundi seilamist üle selle mere, et jõuda Batumisse Gruusias. Ehkki algselt oli meil kavas jõuda Gruusiasse mööda maismaad läbi Venemaa, otsustasime aja, rehvide ja kütuse kokkuhoiu mõttes minna hoopis praamiga. Ja nagu hiljem selgus, oli see ilmatuma hea otsus, sest hiljuti olla ainus Venemaad ja Gruusiat ühendav tee üleujutuse poolt osaliselt minema uhutud ning läbipääs seetõttu võimatu.