Gruusia üks idapoolsetest piirkondadest, Tusheti, on tuntud metsiku, puutumata looduse poolest, mille pandiks on küllaltki keeruline ligipääs. Olles ülejäänud Gruusiast eraldatud kõrgete mägede poolt, pääseb sinna vaid loetud kuudel aastas – kusjuures isegi niiöelda püsielanikud, keda on kokku vaid mõni tuhat, kolivad talveks mujale.
Rada, mis Tushetisse viib, on mõistagi kivine, muhklik, ja kohati porine, ning mida lähemale Abano kurule (2900 meetrit), seda järsemaks see muutub. Mitmes kohas liibub rada väga tihedalt vastu mäekülge, mis on nii järsk, et välja sõites annab mitusada meetrit kukkuda – nende jaoks, kes kõrgust kardavad, võib seal sõitmine olla paras katsumus. Veelgi sürreaalsem on seis kurule lähemal, pilvede kõrgusel, kus tee servast kaugemale ei näe – eriti kui teatud tingimustes lööb päike pilvemassi helendama, nii et tekib tunne, et teeservast edasi ongi ainult valge sein või lausa kolmemõõtmelise maailma lõpp. Seda tunnet on raske kirjeldada, ja see mõjub perspektiivitajule üsna häirivalt.
Kurult alla, Tushetisse laskumine on paras elamus – pilved kord tulevad, kord lähevad, paljastades laia, sügava oru. Rada muutub veelgi raskemaks – kurvid on järsemad, kivisemad, ja mitmes kohas tugevalt erodeerunud. Tasakaalu hoidmiseks on tark hoida pilk teel, sest maastik ümberringi on harjumatult järskude nurkade all, ning motogurude teesist “suuna pilk horisonti!” ei ole absoluutselt kasu. Nõlvad tunduvad allapoole minnes nii järsud, et hinge sigineb kahtlus, kas sealt enam tagasi üles suudan sõita.
Mingil hetkel lõppevad kurvid ning rada järgib kiirevoolulise jõe sängi. Kuused kasvavad pea vertikaalsetel kaljudel, mis kõrguvad mitusada meetrit üle meie peade, tekitades imestust ja imetlust. Telkimiskohta leida on päris keeruline, kuna tasast pinda praktiliselt pole, kõikjal on vaid järsakud. Lõpuks siiski maandume suhteliselt järsu olemisega metsatukas, mille ümber paarsada meetrit allpool lärmav jõgi rutakalt käändub.
Öö otsa ladistas vihma sadada, möödaruttava mägijõe uuristatud kaljuservadelt põrkuva kohina taustal oli see kui muinasjutumaailmas hõljumine, olime ju ennast ikkagi maha pannud sõna otseses mõttes kuristiku servale.
Tagasisõit üle kuru ei ole õnneks siiski nii keeruline kui alla tulles kartsin.
Kuru pealt tagasi, avastab Margus tühja rehvi:
Siin väike ülevaade teeoludest:
Jõudu ja vastupidavust matkalistele!
Kui kauged sihid (sihtpunktid) Teil püstitatud on, et varurehve kaasa veate?
Tundub, et praegu on allolevatel rehvidel veel mustrit paljudeks kilomeetriteks alles.
Loodaks Pamiirid ära näha, sealt edasi vaid boonus. Tegelt Gessu tagumine on päris läbi omadega, sellest ilmselt ka pidev aukude üles korjamine. Läheb lähiajal uus alla, siis meil mõlemal mõneks ajaks värsked rehvid, mis loodetavasti peavad teekonna vastu.
No siis on Teil kauged(-vinged) eesmärgid.
Arvestades ajalugu, siis muidugi ei imesta – oleks mage madalamalt lennata 🙂
Igal juhul hääd matka, ilusaid vaateid ja kaasakiskuvat teksti!
Kariina ratas on kuidagi tuttava väljanägemisega. Kas võib juhtuda et see ratas on seal kandis ennegi käinud?
Jah, see ratas juba siin kandis teist korda 😉