Ulaanbaataris veetime nädala jagu päevi, oodates, millal kodunt teele pandud vana, ent kasutuskõlblik staator kohale jõuab.
Sildiarhiiv: helimaastikud
Vesi on elu II
Kui Usbekistani lääneosa on suuresti inimtühi, siis mida ida poole, seda tihedamaks muutub asustus. Põhjus on muidugi proosaline – idas on rohkem vett.
Esimene kristlik riik
Kaalusime pikalt, kas minna Jerevani või mitte minna. Kuna Armeenia pealinn asub mägedevahelises lohus, siis tõuseb õhutemperatuur seal suvisel ajal tihtipeale üle 40 soojakraadi, mis tundus meie jaoks veidi üle võlli. Ega me päriselt selle miljonilinna külastamisest ei pääsenud, sest loogilisel kombel kulgevad riigi olulisemad teed sellest suuremal või vähemal määral läbi, ja nii tuli meilgi seda vähemasti transiiti tehes “riivata”. Et Armeenias on tavaks uhkusega öelda, et Armeenia on esimene kristlik riik maailmas (hiljuti käis siin ka paavst külas, mille puhul on maanteede ääres lausa suured reklaambännerid), siis ei saanud me üle ega ümber olulisematest religioossetest vaatamisväärsustest.
Vallatud kurvid
Piiriületus Armeeniasse võttis ootamatult palju aega – päris palju oli armeeniakeelsete paberitega ringi jooksmist, ning maksma läks see kahepeale kokku umbes 42 eurot. Kui lõpuks riigis sees olime, asusime kohe telkimiskohta otsima, kuna päike oli juba üsna madalale vajunud ning Gruusia poolt paistsid peale tulevat äikesepilved.
Kirikust kirikusse
Gruusias on rohkelt pika ajalooga kirikuid ja kloostreid – üks vingem kui teine. Kõiki neid läbi käia me muidugi ei kavatse, aga mõned huvitavamad (ja paremini trajektoori sobituvad) valisime siiski välja.
Tornide keskel
Gruusiasse saabumine oli muinasjutuliselt ilus – päike oli Musta mere kohal just loojumas, kui praam Batumi sadamasse jõudis. Linna merepoolseks fassaadiks olevad ultramodernsed hooned peegeldasid päikese leegitsevat kuma ning taustal hõljusid mägede kohal sinakad pilved. Enam kaunimat sissejuhatust ei oleks osanud oodata.
Meri põlvini
… või siis tegelikult mitte. Ausalt öeldes tuli mulle üllatusena, et Must meri on päris mitmes kohas üle paari tuhande meetri sügav… Ja meil seisis ees 48 tundi seilamist üle selle mere, et jõuda Batumisse Gruusias. Ehkki algselt oli meil kavas jõuda Gruusiasse mööda maismaad läbi Venemaa, otsustasime aja, rehvide ja kütuse kokkuhoiu mõttes minna hoopis praamiga. Ja nagu hiljem selgus, oli see ilmatuma hea otsus, sest hiljuti olla ainus Venemaad ja Gruusiat ühendav tee üleujutuse poolt osaliselt minema uhutud ning läbipääs seetõttu võimatu.
Üks Aafrika taskuhääling
Algidee oli teha kahes keeles versioonid, aga osutus nii piisavalt ajamahukaks, et seekord jäi siiski vaid inglisekeelne – ehk siis lihtsalt vaadake pilti ja kuulake muusikat. 🙂 (tegelikult ma usun, et enamus siin lehel käijatest valdab inglise keelt)
Kodutee (II osa)
Pool Euroopast oli veel sõita, kuid november ei olnud enam mägede taga. Või siiski… Pikalt ja laialt kaaludes olime otsustanud sõita läbi Šveitsi, ja kus siis mujal kui mitte Šveitsis on mäed.
Kodutee (I osa)
Aafrikaga reis muidugi ei lõppenud – ees seisis veel Euroopa, mis tuli sisuliselt ühest servast teise läbi sõita. Et käes oli oktoobri teine pool ning tali lähenemas, ei saanud me Euroopat nautima jääda, vaid pidime marsruuti ning selle läbimiseks kuluvat aega optimeerima – muidu oli oht, et koju naasmine võib toimuda lumes. Optimeerida ei olnud muidugi kerge, kuna Euroopas on näha oi-kui-palju ning hiljaaegu meie postkasti sadanud küllakutsed moto- ja reisientusiastidelt Euroopa eri paigust tundusid kõik väga ahvatlevad – pole ju midagi paremat kui lisaks niisama ringi tiirutamisele saab kuulda ka kohalike arvamust ning seikasid nende elust. Pidime tegema valiku.