Ulaanbaataris veetime nädala jagu päevi, oodates, millal kodunt teele pandud vana, ent kasutuskõlblik staator kohale jõuab.
Peatumiskohaks olime otsustanud valida moto- ja automatkajate seas populaarse Oasis Guest House’i, mille põhiliseks boonuseks on see, et sellel on suur, valvatav sisehoov, ehk seal on turvaline parkida. Lisaks muidugi sarnaste huvidega seltskond, kellega on hea marsruutide jms kohta infot vahetada, vajadusel mõnda tööriista laenata (autoinimestel on neid reeglina kordades rohkem kui motoinimestel), lohutada ja saada lohutatud. Ega seal palju selliseid inimesi ei olnud, kes oleks tulnud üheks ööks ja siis minema sõitnud – enamusel oli ikka mõni logistiline, bürokraatlik või tehniline probleem.
Kui Kariina kohale jõudis, oli meile juba tuttav Stefan ees ootamas. Tema “suureks plaaniks” oli minna Austraaliasse, aga Mongooliast on sinnapoole veidi keeruline saada, kuna ees on Hiina, mis teatavasti ilma kohalike lubade ja numbrimärkideta sisse ei lase, kui sul ei ole kohalikku eskorti, mis vähemasti veel mõni aeg tagasi maksis umbes 500 dollarit päevas. Niisiis nägi tema vaeva erinevate muude võimaluste läbitöötamisega, kaaludes esmalt Venemaalt laevaga minekut Jaapanisse (kus, nagu välja tuli, oleks tal olnud väga keeruline liigelda, kuna Saksamaa pidavat olema üks vähestest riikidest, mis ei ole alla kirjutanud mingile konventsioonile, nii et ta oleks pidanud esmalt ennast elanikuna registreerima ning tsikli Jaapanis arvele võtma ja ma ei tea mida veel…), või lendamist Taisse (kus impordireeglid muutusid hiljuti drastiliselt, nii et ka selle riigiga on nüüd keerulised lood), kuni lõpuks jäi Malaisia juurde.
Lisaks oli seal juukseid katkumas Justin, BMW edasimüüja Alaskal, kes oli saabunud paar päeva enne meid, et teha paarinädalane tiir rendirattal, ja siis tagasi lennata. Pool tema pagasist oli Istanbulis lennukist maha jäänud, ning seal ta siis ootas, millal (ja kas üldse) tema telk, magamiskott jms (üldse oli tal kaasas hämmastavalt palju asju, sh õngeritv) Ulaanbaatarisse jõuavad. Tema pagasit aitas taga ajada ADVrideri foorumis MotoMavericks’i nime all kirjtav John.
Üheks koloriitsemaks tegelaseks, kellega me kohapeal tuttavaks saime, oli Poolast pärit Piotr, kes oli rolleriga tulnud läbi Afghanistani ning plaanis minna Magadani. Arvestades sellega, et teel sinna saab olema päris külm, kavatses ta Venemaale jõudes rollerile suusad ehitada (ja ehitas ka). Täiesti hämmastav ja positiivses mõttes hull tegelane! Keda huvitab, siis facebookist on ta leitav märksõnade “wyprawy skuterem” abil.
Mõned inimesed kahel rattal olid veel, aga väga palju käis sealt nädala jooksul läbi autoinimesi, kellel kõigil oli plaanis minna Hiinasse. Kõigil neil oli juba broneeritud ringreis giidi saatel (võimalik, et nad kõik olidki ühes grupis, et kulusid jagada), kuid niipalju kui me aru saime, siis oli Mongoolias asuv Hiina saatkond vahepeal otsustanud viisasid mitte väljastada, nii et nemad valutasid päid selle pärast.
Huvitav oli see, et Oasises olid kõik katkised või teelt päästetud rattad Jaapani päritolu (meie Suzuki DRZ 400, saksa paari Yamaha XT660Z Tenéré ja ameeriklase Honda Trans Alp 650), kas kokkusattumus?
Staatorit oodates ei olnud eriti tuju väga suurt vaatamisväärsustega tutvumist ette võtta. Otsustasime siiski ära käia Gandantegchinlen’i kloostri juures. Et tegemist on Tiibeti stiilis kloostriga, siis tõi see meile eredalt meelde Himaalajad ning sealsed budistlikud kloostrid, kuigi sama intensiivset emotsiooni seekord ei tekkinud. Tegime siiski tiiru ümber ühe olulisema templi selles kloostrikompleksis, keerutasime palverattaid, sattusime peale hommikusele palvusele, ning nägime ära hiiglasliku, 26,5 meetrit kõrge Avalokitešvara kuju, mille sisse pidavat olema peidetud tonnide viisi ravimtaimi ning isegi üks jurta koos mööbliga.
Gandantegchinlen kloostri munkade meditatsioon,Gandantegchinlen kloostri munkade meditatsioon:
[powerpress url=”http://yhelteljel.ee/audio/UB_klooster_2.mp3″]
Klooster nähtud, seadsime sammud mingite kõrvaltänavate kaudu Ulaanbaatari keskväljakule, mida valvsal pilgul jälgib Tšingis-Khaani kuju. Käisime ära ka sealsamas lähedal olnud rahvusmuuseumis, mis päris kenasti selgitab Mongoolia ajalugu, kuid põnevamaks eksponaadiks oli meie jaoks ehk Mongoolia esimese kosmonaudi kosmoseülikond.
Pärast kõiki neid vaatamisväärsusi olime omadega juba suhteliselt läbi, nii et ei jäänud üle muud, kui midagi hamba alla otsida. Ühes lihtsamas söögikohas sai tellitud buuz’e ehk pelmeene. Ei tea, kus miski valesti läks, kuid see, mis lauda toodi, ületas sõna otseses mõttes ootusi – need ei olnud tavalised pelmeenid, vaid neist umbes kaks-kolm korda suuremad, küllaltki paksu taignaga aurutatud pirukad. Andis neid alles süüa! Õnneks olid need superhead.
