Pärast nädalast närveldamist ja staatori ootamist jõudis see lõpuks kenasti pärale, ning ehkki sügav kriim hoorattal tegi endiselt muret, tundus Suzuki aku esmapilgul siiski laadivat. Näis, et saame Ulaanbaatarist lõpuks ometi minema ning põhimõtteliselt kodu poole teele asuda.
Koduväravast lahutas meid enam kui 8000 kilomeetrit, ning selle läbisõitmine tundus ühtaegu ahvatlev ning jabur. Mõelda vaid, läbi sõita suurem osa Venemaast, maailma suurimast riigist! Tundus nagu omaette reis. Samas aga ei saanud unustada, et ilmad olid päev-päevalt muutumas üha jahedamaks, ning selleks, et me libedale ei jääks, pidime keskenduma liikumisele, mitte vaatamisväärsustega tutvumisele.
Enne, kui suuna kodu peale võtsime, tegime kiire kõrvalepõike Ulaanbaatari lähedal asuva Tšingis-Khaani kuju juurde. Veel enne kui jõudsime sõita need mõnikümmend kilomeetrit, hakkas Suzuki akutuli jälle vigurdama, tehes mind üpriski rahutuks. Kuid ilm oli üsna külm ja tuuline, nii et ajasime need vigurid keskkonnamõjude kaela.
Kuju juures käidud, algaski ametlikult meie kodutee, sest enam kaugemale ei olnud kavas minna. Enne, kui pöörasime põhja suunas kulgevale maanteele, sõime söögiputkaks ümber ehitatud teeäärses konteineris viimast korda krõbedaid, ent siiski lambarasvast nõretavaid khuushuure (õlis praetud õhukesed lihatäidisega pirukad, mis on Mongoolias laialt levinud snäkk), ja arutlesime, et ega palju kauem enam lambalihadieedil olla ei jaksaks. Vaatamata sellele, et Kaukasusest Mongooliani oli meid hellitatud tõesti hea lambalihaga, oli meie mõõt ikkagi täis, mis täis, ning selles mõttes oli meil Mongooliast hea meel lahkuda.
Kuigi Margus oli mingil hetkel kaalunud Magadani sõitmist – Gessu oli selleks täielikult valmis, Suzu vist eriti mitte – matsime selle mõtte aina lähenevatele külmadele mõeldes siiski maha. Nii et kui olime jõudnud üle Mongoolia-Venemaa piiri ning Ulan-Udesse, võtsime suuna läände. Esimeseks sihtpunktiks oli Baikali järv, milleni jõudmiseks kulus Ulaanbaatarist pea kolm päeva.
Baikaliga on aga üks häda – nimelt jookseb piki selle lõunakallast raudtee, ja sealjuures üsna kalda lähedalt, nii et järvele on üpriski keeruline ligi pääseda (rongid sõidavad kusjuures iga viie kuni kümne minuti tagant!). Meil oli aga kinnisidee järve äärde telkima jääda, mis esialgu tundus küllaltki ulmelise plaanina, sest mitte kusagilt ei paistnud minevat järve äärde ühtegi teed. Suur oli meie rõõm, kui me üht rada mööda, mis kohati kiskus üpris tehniliseks, lõpuks järve äärde välja jõudsime! Veidikese ringivaatamise järel leidsime ideaalse telkimiskoha, kus oli isegi lõkkease. Kui seal poleks olnud nii palju kaskesid, oleks seal mändide vahel lõket tehes, lained vaikselt vastu kivist randa loksumas, tunne, nagu oleks näiteks Saaremaal. Tõesti, mingi sõnuseletamatu kodutunne tuli seal peale, ehkki olime Eestist veel tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid eemal.
Järv ise oli muidugi võrratu, lausa ebareaalselt läbipaistev, ning vaatamata külmale veele mõne jaoks vastupandamatult kutsuv.
Kuigi linnad meid üldjuhul eriti ei paelu, otsustasime üheks ööks peatuda Irkutskis, kuna meie söögitegemiseks vajaliku metanooli varu oli otsakorral ning vajas hädasti täiendamist. Olime seda otsinud nii Ulan-Ude apteekidest kui ehituskauplustest, kuid igal pool tehti vaid suuri silmi ja kehitati õlgu – ilmselt on alkoholiprobleemi valguses selle avalik müük üldse keelatud, et keegi ennast kogemata pimedaks ei jooks. Lootsime, et ehk suudame Irkutskis vähe pikemalt peatudes seda kusagilt siiski leida, ent mida polnud, seda polnud. Õnneks sattusime tahke kütuse tablettide peale, mis isegi toimisid.
Irkutsk ise on küllaltki meeldiva atmosfääriga linn. Kuigi tegemist on ühe suurema linnaga Siberis, on elanikke vaid veidi üle poole miljoni. Oli aeg, kui kaks kolmandikku linna elanikkonnast moodustasid sinna eksiili saadetud kunstnikud ja haritlased, mis kindlasti mõjutas linna arengut positiivselt ning mille mõju on tänaseni märgatav kasvõi linna arhitektuuris. Kuid mis teeb ühe linna mõnusaks, on ikkagi jõgi. Angara jõgi (Irkutsk on oma nime saanud Irkut’i järgi, mis on Angara üks lisajõgedest) justkui poolitab linna, ning kuna see on umbes 500 meetrit lai, siis paistab vastaskallas üle selle veidi nagu udune kummituslinn. Muide, Irkutsk on tuntud selle poolest, et seal ehitatakse viimase generatsiooni tipptehnikaga varustatud Suhhoi hävituslennukeid.
