Selle matkamise virrvarris oleks peaaegu ununenud, et meie Gessul oli vahepeal kukkunud 300 000 kilomeetrit.

Et odomeetri tigu oli sellel matkal pidevalt katki, jäi näit lõpuks 296 tuhande juurde – enam ei aidanud ka mu põlveotsas tehtud remont – lihtsalt liiga palju ringe oli see detail teinud ning moraalselt ja füüsiliselt läbi kulund. Lõpuks sain ainult GPSi järgi öelda, kunas tegelik 300 täis sai (juhtus see Mongooliast väljudes). Eks vanematel daamidel meeldibki oma vanust tegelikust veidi väiksemaks valetada 😉 Öeldakse, et kolmandas maailmas kulgeva mootorratta näit tuleks korrutada jämedalt kolmega, et saada (4×4) auto mugavusega (n.-ö. mugavas kaitsvas kabiinis “nina nokkides ja raadionuppu keerates”), ehk läbida ligi miljon kilomeetrit autoga – saab asjad perspektiivi panna.

Samas, vahemaa ei ütle ju midagi, sest pigem mõtlen alati selle suunas, et Gessu on selle maa jooksul oma ratastega veerenud 93 riigis ja pikki avastusretki teinud Maa kõikidel kontinentidel (v.a. Antarktika). Numbreid vaadates võinuks muidugi soovida, et tuleks 300 tuhande juurde ka ümmargune 100 riiki, aga siis jälle mõelda, et see oleks minek kvantiteedi peale. Meie kogemus on õpetanud meid “linnukeste” korjamise asemel pigem vaatama ringi kvaliteetselt – rohkem, konstruktiivsemalt ühes riigis olla ja selline numbrite kombinatsioon on täis tulnud täiesti iseenesest ja loomulikul viisil. “Mõni õpib külast läbi minnes rohkem kui teine tervest maailmast” moto elab meil pidevalt peas, sest nii mõnigi tuttav tahab teemakohases jutus öelda, et “oh, te olete ju kogu maailma näind”. Tegelikult tahaks selle peale vastata, kui palju on meil tegelikult nägemata-kogemata.

Tehnilisest ka: võiks öelda, et Gessu on ennast ülal pidanud igati hästi, arvestades, millist rasket olustikku on ta pidanud läbima. Jah, on olnud tehnilisi probleeme, aga tagantjärgi on see pigem olnud teineteisemõistmise ning kogemuse taga, lisaks kohustuslik “kõik mis liigub, see kulub” aspekt. Selle mootorratta nõrk koht on tagaratta ja reduktori laager, mis meie kasutuses kestab umbes täpselt 100 000 km (mööda ilusaid teid sõites ilmselt oluliselt kauem). Ehk tundes ratast, oskan selle jupi koolemist juba üsnagi täpselt ennustada. Saan ka öelda, et laagri ja tihendi komplekt on kompaktsem ja kergem kaasas kanda kui ketikomplekt (võrdluseks – Suzukil sellel matkal kasutusel olnud Regina üüratult kallis tippmudeli kett oli sisuliselt ribadeks juba 20 000 km juures), ehk tuleb kokkuvõttes odavam ja oluliselt muretum. Pealegi suudan tänaseks reduktori laagrit kiiremini vahetada kui pealülita ketikomplekti, ja seda kasvõi tee ääres. Käigukasti väljundvõlli laager – sõltuvalt laagri eelsurve täpsusest läheb see iga 150 000 – 250 000 km tagant – tuleks vahetada lahtise C3 laagri vastu, kestab kauem. Siinkohal suured plusspunktid BMW inseneridele, et käigukast on eraldi remonditav (Suzu hakkas ka meil juba käimari laagri kulumise undavat häält tegema, temal peaks sellise remondi jaoks kogu mootori kaheks kiskuma!). Juppeks lastud tagaamordid, mis oli tegelikult tänapäeva turunduse haibi uskumine firmamärkidesse nagu Öhlins – kogemus on õpetanud vaatama asjade tegelikku iva (pikamaa-matkamine pole võidusõit). Puruks raam Keenias oli puhtalt oma viga – mitte kunagi pärast Turkana tee sõitmist ei karda ma purunenud rehvi riski keset tühermaad – vahetasin selle riski tookord kivikõvade rehvidega sõites veeremi ja raami lõhkumise vastu. Nüüd pigem lapin rehve. See matk õpetas ka, et reduktori laager kestab pehmemate rehvidega sõites kauem. Muud erilist polegi juhtunud.

Suzukiga (kelle oleme vahepeal ümber ristinud Peavaluks) võrreldes on Gessu lausa eeskujulik. Ma ei mõtle siin lihtsalt raami või veeremi kulumismärke, vaid Suzu näitab lausa fundamentaalseid ära koolemise märke juba 60 000 kilomeetri juures. Gessu oli siis alles n.ö. alles “sisse sõidetud” ja oma parimas eas. Nüüd 300 000 juures on ta veel valmis paljuks enamaks, mootori kompressioon on nagu uuel, olgugi, et on pidanud sööma igasugu odavat saastaõli ja kütust, mida Aafrika või Aasia vaesetes riikides pakkuda on olnud. Veermik korras, isegi esiratta laager on veel originaal!

Tal peaks küll olema juba permanentne koht meie elutoas või mõnes muuseumis, aga hirmutav ongi see, et ta on valmis veel ja veel avastama!