Ei läinud kaua, enne kui meile hakkas tõega koitma, kui suur see Venemaa ikkagi on. Võid teha mitu päeva järjest 600-kilomeetriseid otsi, ent kaardile vaadates tundub, nagu ei oleks üldse edasi liikunud.
Mis seal salata, päev päeva järel möödus ühtemoodi rütmis. Ärkasime päikesetõusu ajal, keetsime kohvi ja sõime võileibu, sõitsime lõunani, tehes arvutul hulgal möödasõite teel venivatest rekkadest, einestasime mõnes teeäärses bistroos (menüüd on äravahetamiseni sarnased, nii et pole vaja eraldi lugema hakatagi – ikka guljašš, kotlet, praeliha, lõputuna näiv nimekiri salatitest, ja muidugi kompott), sõitsime nii kaua kui jaksasime, otsisime telkimiskoha, sõime õhtust ning läksime päikeseloojangu ajal magama.
Baikalist Uuraliteni sõitmiseks kulus meil terve nädal, ning kui tõele au anda, siis eks pikkamööda kulus see minu esialgne vaimustus Venemaa läbisõitmisest äratundmiseks, et sedasorti transiit meenutab rohkem töö tegemist kui puhkust. Sügiseselt aina lühemaks tõmbuvad päevad tähendasid küll seda, et väga palju rohkem kui kuussada kilomeetrit ei olnud mõistlike kiiruste juures võimalik päevas sõita, kuid isegi selline transiidi mõistes naeruväärne kilometraaž tagas õhtuks korraliku rammestuse. Kusjuures minu jaoks üllatuslikult pidas keha sellele koormusele isegi paremini vastu kui vaim, mille rutiinitaluvus ei ole teab kui kõrge.
See, et Venemaa on mõõtmetelt nii suur, tähendab õnneks muidugi ka seda, et telkimiskoha leidmisega ei olnud meil kunagi raskusi – vahemaad asulate vahel on suured, põllud ulatuvad sageli silmapiiri taha, ning metsad usutavasti isegi kaugemale. Kui väheke ringi vaadata, leiab kindlasti rohkelt idüllilisi kohti, kuid ikka veel kerges hirmus, et Suzuki ei pruugi järgmisel hommikul käima minna, ei hakanud me päris “võssa” ronima. Eks veidi pelgasime ka karusid, nii et jäime pigem maantee lähedale.
Septembri lõpp hakkas Siberis muutuma juba üsna jahedaks. Kuigi päeval soojendas päike veel päris korralikult, olid ööd päris külmad, ja mitmel hommikul alustasime sõitu vaid paari soojakraadiga (siinkohal kulusid taas marjaks ära pikalt kasutuseta olnud vihmakombinesoonid, mis aitasid päris oluliselt tuulekülma vähendada). Novosibirski kandis avastasime ärgates, et telk ja tsiklid olid korraliku härmatisekirme all, ning samuti kogu loodus meie ümber. Horisondi kohale tõusnud päike paistis läbi külma jääudu ja termomeeter näitas -3C.
Enne Venemaale jõudmist kripeldas mul hinges, et ajastusest tingituna ei jää meil Venemaal üldse aega “vaatamisväärsustega” tutvumiseks, aga kui olin veidi lapanud Venemaa Lonely Planetit, ei jäänudki sealt suurt midagi silma. Samas olen ma kindel, et Venemaal on, mida vaadata, küll ja veel, lihtsalt ühte Lonely Planetisse ei saagi mahtuda rohkem kui oblastipealinnad ja paar asja veel. Ehk et kui tahta Venemaal midagi näha, tuleb kusagilt välja otsida kindlatele regioonidele keskenduvad raamatud.
