Ilmus ülevaatlik kaanelugu värskes GO Reisiajakirjas.
Ida-Euroopa, Kesk-Aasia ja Mongoolia lugemist
Autori Margus postitused
Külas on hea olla, aga…
Uuralid tähistasid tagasi Euroopasse jõudmist – ehkki neid ausalt öeldes teab kui palju polnudki – vähemasti Tšeljabinski ja Ufaa vahel olid need nii lauged, et pärast Tadžikistanis ja Kõrgõzstanis nähtut ei tihkakski neid mägedeks nimetada.
Gessu “300”
Selle matkamise virrvarris oleks peaaegu ununenud, et meie Gessul oli vahepeal kukkunud 300 000 kilomeetrit.
Ulaanbaataris
Ulaanbaataris veetime nädala jagu päevi, oodates, millal kodunt teele pandud vana, ent kasutuskõlblik staator kohale jõuab.
Kui kõik oli hästi ja elu oli ilus II
Olgiist Tolbo järveni ja sealt veel veidi edasi oli meie suureks üllatuseks uhiuuena näiv asfalt, mis võimaldas kiiret edasiliikumist. See ei olnud tingimata hea, sest üldiselt tundub, et Mongoolias pole väärtuslik mitte kuhugi jõudmine, vaid justnimelt kulgemine – vaatamisväärsusi kui selliseid on riigi mastaape arvesse võttes küllaltki vähe, kuid eelkõige poebki hinge teekond. Kilomeeter kilomeetri järel vaimustavat avarust, ja nii sadade kilomeetrite viisi.
Planeet Pamiir
Veel kõrgemale ja sealt Kõrgõzstani
Murgabist põrutasime põhja suunas. Tee ronis aeglaselt, kuid järjepidevalt üha kõrgemale, ning muutus ka üha viletsamaks. Kuna meil oli ees seni kõige kõrgema kuru – Ak-Baitali – ületus, mis ühtlasi tähistas ka Tadžikistani ja Kõrgõzstani piiri, siis me ei viitnud teel palju aega maastike pildistamisega (seda enam, et ilm oli pilves), vaid pressisime aina edasi – kohe kindlasti ei tahtnud me kuru lähedale suurele kõrgusele telkima jääda.
“Afgaani kino”
Tadžikistanile olid meil kõrgendatud ootused, kuna teatavasti asuvad seal Pamiirid, ja mäed meile ju meeldivad. Üsna põhjalikku ja huvitavat ülevaadet sellest piirkonnast saab lugeda Go Reisiajakirjast, mistõttu ei hakka siinkohal pika sissejuhatuse peale tähemärke kulutama, vaid läheme kohe asja juurde.
Vesi on elu II
Kui Usbekistani lääneosa on suuresti inimtühi, siis mida ida poole, seda tihedamaks muutub asustus. Põhjus on muidugi proosaline – idas on rohkem vett.
Läheb asjaks
Üldiselt tundub, et ühte ekpeditsiooni sisse elamiseks kulub umbes 5000 kilomeetrit. Selle peale ununevad üha harvemini pähe tikkuvad mõtted kodust, tööst ja muudest tavapäraselt igapäevastest asjadest ning hakkad üha enam tähele panema seda, mis toimub sinu ümber. Meie esimesed viis tuhat tiksusid täis Aserbaidžaanis – riigis, millest suhteliselt vähe teatakse.