Üldiselt tundub, et ühte ekpeditsiooni sisse elamiseks kulub umbes 5000 kilomeetrit. Selle peale ununevad üha harvemini pähe tikkuvad mõtted kodust, tööst ja muudest tavapäraselt igapäevastest asjadest ning hakkad üha enam tähele panema seda, mis toimub sinu ümber. Meie esimesed viis tuhat tiksusid täis Aserbaidžaanis – riigis, millest suhteliselt vähe teatakse.
Kahjuks ei saanud ka meil olema liigset õnne ega luksust sellest väga palju rohkem teada saada, kuna ilmnes, et seaduse kohaselt on mootorrattaga riiki sisenedes kohustus see juba 72 tunni jooksul välja viia (ehk põhimõtteliselt ei ole see mitte ajutine import, vaid transiidiluba), kui ei ole just tuhandeid eurosid tagatisraha maksta. Hädaga oleks ehk isegi selle raha leidnud, kuid raha tagasisaamise tingimuseks on see, et väljuda tuleb sama piiripunkti kaudu. Meil oli aga plaanis Bakuus mõnele Kaspia merd seilavale kaubalaevale saada. Uskumatult jabur piirang, aga mis teha.
Niisiis oli meil kolm ööpäeva (minuti täpsusega!) aega, et jõuda Bakuusse, saada kätte Usbekistani viisad ning möllida endid mõnele kaubalaevale. Ehkki algul olime väga tõsiselt kaalunud Turkmenistani minekut, siis põhjalikum uurimistöö kohapeal kinnitas kartusi, et viisa saamiseks Bakuus võib kuluda kaks nädalat ning viisa saamine ei ole ka pärast pikka ootamist garanteeritud. Otsustasime, et ei hakka sellega üldse jändama, vaid et läheme hoopis Kasahstani, mille tarvis meil olid juba Eestis tehtud kahekordse sisenemisega viisad, ning seejärel Usbekistani, mille tarvis olime kohalikult reisibüroolt ostnud kutsed, mille alusel viisad pidi saatkonnas väljastatama ootetööna. Ehk siis kokkuvõttes – meil oli 72 tundi aega, et põrutada Gruusia-Aserbaidžaani piirilt Bakuusse, saada kätte viisad ning sebida end kaubalaevale (millel puudub graafik, mis väljub siis kui on täis laaditud, ning mida teinekord tulevat kuni nädal aega oodata…).
Gruusia poolel oli piiriületus ootuspäraselt lihtne – ausalt öeldes vist kõigi nende riikide peale, kust me selle reisi jooksul läbi sõitsime, isegi kõige kiirem ja lihtsam. Midagi täitma ei pidanud ning kogu asjaajamine käis ühe ametnikuga – ulatasid aknast passi ja tehnilise passi sisse ja paari minuti pärast said tagasi, sooviga “head teed!”. Aserbaidžaani piir on omamoodi kurikuulus – olime kuulnud sellest, kuidas seal läheb tunde, ning kuidas ametnikud üritavad iga hinna eest sinu pealt teenida. Lisaks veel aserite hiiglaslik paranoia kõikvõimalike Armeeniale viitavate materjalide suhtes, rääkimata Mägi-Karabahhist, mille külastamisest ei tohi piiril muidugimõista iitsatadagi, sest siis sind lihtsalt ei lasta Aserbaidžaani sisse. Mitte kunagi.
Gruusia-Aserbaidžaani piirile on grusiinid paigaldanud ilmselt heasoovliku, ent siiski pilkena mõjuva sildi:
Piiripunkti jõudes juhatati meid kohe üsna konkreetselt, ent sõbralikult, õigete akende juurde, kus saime väga hõlpsalt nii passi- kui tolliasjad aetud. Aserbaidžaani sisenemiseks on enamusel rahvustest vaja viisat, ning meil oli viisa korraldatud läbi Aserbaidžaani reisibüroo (kui keegi peaks kunagi tahtma Aserbaidžaani reisida, siis julgeme viisa tarvis soovitada – Azterra Travel). Armeenia templeid passides nähes uuriti, kus täpselt me käisime (ütleme nii, et päris kõiki kohti me ei maininud). Läbiotsimine ei olnud kuigi põhjalik, kuid erilist huvi tunti raamatute ja kaartide vastu ning küsiti, kas meil on ostetud mingeid suveniire. Igatahes, kokku ei läinud Aserbaidžaani poolel tundigi, ning tulime piirilt tulema ilma midagi maksmata (õnneks ei pidanud isegi kindlustust ostma, kuna meie roheline kaart katab Aserbaidžaani).
Bakuuni oli pikk maa – piisavalt pikk, et kui päike oli varsti loojumas, oli meil Bakuuni veel 150 kilomeetrit, nii et otsustasime tee lähedal telkima jääda. Sõitsime Bakuu suunas liikujatest umbes olevalt maanteelt kõrvale, ilmselt kõrgepingeliinide hooldusrajale, mis viis meid maanteest veidi kõrgemasse, teelt varjatud kohta, kuhu panimegi ennast üles.
Äratus oli varajane, ehk enne päikesetõusu. Tahtsime jõuda Bakuusse enne kella üheksat, et leida koht Usbekistani viisakutsete väljaprintimiseks, seejärel leida pank, kuhu pidime maksma viisalõivu (seda saab teha ainult ühes konkreetses kontoris), ning kella kümneks, ehk Usbekistani saatkonna avamise ajaks, jõuda saatkonda.
Kui viisad olid lõpuks käes, hakkasime uurima laevade kohta, ning meie suureks kergenduseks tuli välja, et üks laev pidi Kasahstani suunas väljuma juba sama päeva õhtul. Kuigi meil oleks tsiklitega olnud võimalik kohapeal olla veel kaks päeva, ei saanud me seda kaubalaevaga minemasaamise võimalust kasutamata jätta, sest kes teab, millal tulnuks järgmine võimalus – tsiklite transiidiluba oleks selleks ajaks ehk juba kehtivuse kaotanud ning oleksime pidanud maksma trahvi.
Laev pidi väljuma Alati sadamast, mis asub umbes 70 kilomeetrit Bakuust lõuna suunas. Et meil oli aga õhtuni aega, siis tegime veidi Bakuus aega parajaks, ning käisime vaatamas ka Alati läheduses asuvaid “mudavulkaane”, ehk maast välja pungitavaid koonusekujulisi moodustisi, mis mulksudes halli muda välja ajavad. Väidetavalt asuvad pea pooled maailma mudavulkaanidest just Aserbaidžaanis.
Mudavulkaanid asuvad ranniku lähedal mägedes, ja vulkaanide juurest märkasime, et Alati sadamas seisab üks kaubalaev. Teades, et kaubalaevadel puudub graafik, otsustasime ilma viivitamata sadamasse sõita, et ei juhtuks nii, et laev sõidab minema ilma meieta. Pärast mõningast segadust piletitega (reisijaid tundus olevat rohkem kui kajutikohti) saime siiski laeval kohad, ning pärast paaritunnist sebimist (passid, toll, läbiotsimine) lubati meid juba laeva. Kell võis olla umbes kuus, ning piletimüüja info kohaselt pidi laev kindasti veel samal õhtul väljuma. Tundus liiga hea, et olla tõsi – kui me laeva sisse sõitsime (tegemist on ro-ro tüüpi kaubalaevaga, ehk lastiks on rongivagunid ja veokid), laaditi veel alles kaupa maha.
Ruumikitsikuses pandi meid ühte kajutisse üle keskealise aseri-usbeki abielupaariga, kes kavatsesid Aktaust Kasahstanis kuidagi jõuda Taškenti Usbekistanis.
Kajutis oli meeletult palav, ja nii otsustasime uneaja lähenedes välja otsida oma magamisalused ja -kotid ning seadsime ennast sisse hoopis laeva ülemisel tekil, kus oli vähemalt õhku. Pärast pikka vähkremist märkasime hommikul kella kuue ajal, et laev oli lõpuks hakanud liikuma. Sadamast väljudes muutus olemine parajalt tuuliseks, nii et kerisime endid põhjalikumalt magamiskottidesse, et veel tunnike aega magamist üritada.
