Meie kaubalaev, “Professor Gül”, jõudis Aktau sadamasse kell neli öösel, ehk umbes täpselt nii, nagu lubatud. Ärkasime selle peale, et purser tormas mööda laevakoridori ning palus üsna nõudlikul toonil voodipesu tagastamist (teise öö laeval veetsime siiski kajutis). Kuigi hea meelega oleks veel veidike tukastanud, olime mõnes mõttes elevil, sest olime oma esimese “Stan-i” lävepakul.
Iga kord kui kusagilt loen või kuulen, et ühe või teise piiri ületamisega on inimestel läinud kuus tundi, imestan, mis see ometi on, mis nii palju aega võtab. Igatahes kui me pool tundi enne lõunat sadama territooriumilt välja veeresime, oli mulle vastus teada – see on ootamine. Kui ma pärast passikontrolli, läbiotsimist, kindlustuse vormistamist ja silla kasutamise maksu tasumist lõpuks tolli jõudsin, ilutses keset kontorit hiiglaslik, 2×3 meetrit suur plagu, kus oli kujutatud asjaajamise liikumise skeem sadamas – umbes nii, et passikontroll 3 minutit, läbiotsimine 5 minutit, ja nii edasi. Kui kõik need etapid kokku liita, peaks sadamast väljas olema poole tunniga. Aga ei. Ootad pool tundi siin, ootad tunnikese seal… Protsessid ise võtavad minimaalselt aega. Igatahes välja me lõpuks saime, ning muud raha peale kindlustuse ja sillamaksu ei kulunud.
Hommikusöök oli mõistagi vahele jäänud, ning kõhud enam ei korisenud ka mitte. Seepärast otsisime esimese asjana linnas üles kohviku, kus kugistasime kumbki suhteliselt ühe ropsuga alla terved lõunasöögikomplektid – supp, salat, praad, magustoit ja muidugi kompott. Linn ise ei olnud teab mis atraktiivne, nii et otsustasime edasi liikuda. Enne seda sai poes toiduvarusid täiendamas käidud, ning silma jäi Tallinna keefir, mida ei saanud kohe mitte ostmata jätta. Kes pole veel Tallinna keefirit proovinud, siis maitses umbes nagu rjaaženka.
Varsti peale linnast välja sõitmist jäi silma omapärane kalmistu. Tegelikult ei olegi see vist niiväga omapärane, sest hiljem nägime sarnaseid veel, aga selles mõttes ikkagi tähelepanuväärne, et enamus lahkunuid paistis olevat maetud pisikestesse mausoleumidesse, teinekord mitmekaupa.
Kauaks ei kannatanud sinna mausoleumide vahele jääda, sest väga palav oli. Kolmkümmend viis kraadi kindlasti. Põrutasime edasi, lõpmatuna näivasse steppi. Tundus, nagu sõidaks praeahjus. Kiivris oli umbne, kuid visiiri paotamine andis sama efekti, nagu oleks föönist tulist õhku näkku lasknud. Tee oli aga sile, ning kilomeetrid näisid mööduvat kui iseenesest. Ainus, millele tähelepanu tuli pöörata, olid kaamlikarjad. Kui Kaukaasias olid pidevalt lehmad tee peal, siis Kasahstanis olid need asendunud suurte, uimase olemisega kaamlitega.
Mõningasi vaateid Mangistau piirkonnast:
Pärast umbes 300 kilomeetri läbimist (mille jooksul jäi tee äärde umbes täpselt üks rekkade puhkeplats, isegi mitte küla) oli päike piisavalt madalal, et endale ööbimiskoht välja vaadata. Stepp ulatus igas suunas silmapiirini, nii et keerasime suvalises kohas teelt maha ning logistasime mõned kilomeetrid läbi kuivetunud rohukõrte, et meid teelt väga näha ei jääks.
Nii kui päike vajus üsna horisondi lähedale, hakkas temperatuur langema, nii et kannatas isegi süüa teha. Keetsime ära pool pakki kukesuppi ning haukasime leiba kõrvale. Seejärel panime telgi püsti, pesime end pudelitäie veega puhtaks, ning nautisime elu:
Kui päike oli loojunud, läks kiiresti pimedaks, ning taevasse ilmus hoomamatul hulgal tähti. Ja nii me tähevalguses uinusime…
Magada oli ülimõnus. Temperatuur võis olla ehk 25 kraadi, või äkki isegi vähem – igal juhul hommikul oli telgist välja ronides lausa jahe. Muidugi kui päike tõusis, hakkas õhk väga kiiresti soojenema, ja lõunaks oli jälle täielik hullumaja. Selleks ajaks olime juba põrutamas Usbekistani piiri suunas, kuhu läks väga muhklik tee. Teisest käigust kõrgemat panna ei saanud, sest üks muhk oli teises muhus, ja üks lohk teises lohus kinni. Nagu oleks tee alla kaamlid maetud. Ja nii umbes sadakond kilomeetrit.
