Usbekistanis jäi see mõte kõlama eriti valjusti. Sisenedes Usbekistani läbi ühe eraldatumas piirkonnas asuva piiripunkti, ümbritses meid stepi asemel peagi poolkõrb. Saja kilomeetri vältel puudus tee ääres igasugune asustus – polnud isegi kaamleid mitte.

Palavas sõitmine tekitas meeletut janu, nii et kui ühel hetkel tuli teel pöörang horisondil paistva asula suunas, mida meil ei olnud ühelgi kaardil, võtsime kohe sellele suuna. Tegemist oli parajalt suure külaga, kus meie saabumine tekitas omajagu elevust. Vaevu olime jõudnud külapoe ette parkida, et limonaadi osta, kui juba oli meie ümber paarkümmend uudistajat. Ei läinud kaua, kui juba taheti meie ja tsiklitega pilti teha. Enne veel, kui sealt pärast limonaadi joomist ja fotosessiooni minema saime, anti meile “tee peale kaasa” kaks pudelit Usbekistani õlut. Milline sissejuhatus!

Päike oli aga varsti loojumas, nii et otsustasime pärast maanteele jõudmist endid kõrbesse maha panna. Sõitsime külast kümmekond kilomeetrit edasi, ning ilma pikemalt otsimata leidsime sellise koha umbes kilomeetri kaugusel maanteest:

Järgmisel päeval jõudsime Kungrad’i (kohalikel suunaviitadel märgitud kui Qongirot), kust läheb tee omaaegsesse Araali mere äärsesse asulasse Moynaq’i. Seal sattusime koheselt silmitsi probleemiga, mis saatis meid peaaegu läbi terve Usbekistani – kusagilt polnud saada bensiini. Nimelt kohalikud sõidavad enamasti gaasiautodega, ja nii on igal pool gaasitanklaid (ja liikluses on üleval tuntav gaasiving), aga bensiinitanklaid on ülivähe – enamus on kas suletud või on bensiinist tühjad. Edasiliikumiseks tuli meil minna kütust küla pealt otsima. Lõpuks mõned kanistrid siiski välja ilmusid, ning saime edasi sõita.

Sõitsime Moynaq’i, mille sissesõitu ehib kala pildiga logo. Kunagi asus see Araali mere ääres, ent teatavasti viis kunagine puuvillaistanduste arendamine Araali merd toitvate jõgede toel peagi selleni, et meri ise kuivas kokku, ning täna pole selle kallast Moynaq’ist isegi näha – kunagine merepõhi on nüüd täis kasvanud madalaid põõsaid, mille rinne ulatub silmapiirini ja sealt ilmselt palju-palju kaugemalegi. Ökokatastroofi tuletavad meelde kuivale roostetama jäänud laevavrakid.

Moynaq’ist tagasi Kungradis, kulutasime taaskord tunni või paar bensiini otsimisele (seal, kust me enne ostnud olime, oli bensiin otsa saanud), et seejärel suunduda Nukusesse (kohapeal tuntud kui Noqis). Linn on turismikirjanduses tuntud kui suurima nõukaaegse kunstikollektsiooni asukoht, aga kuna me pole suuremad muuseumifanaatikud, siis ei hakanud seal pikemalt peatuma. Õigupoolest oleksime sealt hea meelega lihtsalt läbi põrutanud, aga kuna Usbekistani seadus nõuab, et turistid kolme päeva jooksul riiki saabumisest “registreeruksid” (selleks on vaja litsenseeritud hotellis ööbida), siis meil ei olnud palju valikuid. Hotell, millesse me ööbima jäime, nägi väljast välja oluliselt parem kui seest, ehkki 15 dollari eest ei saagi vist palju enamat nõuda.

Tegelikult oli toa ametlikuks hinnaks 30 dollarit, aga kuna Usbekistanis toimib väga elavalt must turg, kus dollari eest saab kohati vaata et kaks korda rohkem som’e kui ametlikes valuutavahetustes, siis “võit” oli märkimisväärne. Kuidas me selle peale üldse tulime, on omaette mainimist väärt. Nimelt keeldus hotelli administraator dollareid võtmast (mis sest, et hind oli toodud dollarites), ning kuna me ise olime päeva lõpuks suhteliselt soodad, siis leppisime kokku, et maksame hotelli turvamehele taksosõidu kinni ja ta läheb vahetab dollarid ise som’ideks. Selleks ajaks, kui meil oli pagas tuppa kantud ja “duši” all käidud ning ma läksin registratuuri meie passide järele, oli turvamees tagasi, ning meie suureks üllatuseks saime 30 dollarist veel hunniku raha tagasi. Seepärast hunniku, et Usbekistanis on käibel tuhandesed ja viietuhandesed rahatähed, ning näiteks kümne dollari eest saab vastu umbes 61 000 somi. Kui vahetada näiteks 50 dollarit ning see antakse tuhandestes rahatähtedes, siis see teeb üle kolmesaja rahatähe. Ühesõnaga, paras patakas.