Armeenia ja Aserbaidžaani vahel asub veel üks piirkond, kuhu välisministeerium reisida ei soovita, ning kuhu sisenemine on Aserbaidžaani seaduste kohaselt tegelikult lausa illegaalne. Tegemist on Armeenia kontrolli all oleva Mägi-Karabahhiga, mille iseseisvust pole ükski riik tunnustanud.
Ajalooliselt ja kultuuriliselt on tegemist Armeenia osaga, mille Stalin 1920ndatel Armeeniast eraldas ning liitis Aserbaidžaaniga, et nad pidevas tülis oleks ja seega neid lihtsam oma kontrolli all hoida, ehk oleks “külmutatud” konflikt (mõnetise irooniana pole tänases maailmas midagi muutunud, kui näiteks võtta Venemaa, kes ikka veel siin ja seal susib, hoides üleval konflikte ning sellega ka oma imagot suurvõimust). 1980ndatel kasvas seal iseseisvusliikumine, mis päädis 1988-1994 kestnud sõjaga, kus ühel pool olid Aserbaidžaan ja talle appi tulnud Türgi ohvitserid, ning teisel pool karabahhi sissid ning Armeenia väed. Kokku oli 30 000 hukkunut (täna on Karabahhis elanikke 150 000, seega pole ilmselt kedagi, kelle lähisugulane poleks konfliktis hukkunud). Võib öelda, et suure vaprusega võitsid sõja palju väiksemad ja vaesemad, ehk Karabahh ja Armeenia, võttes lõpuks isegi maad aseritelt juurde, kuid vaatamata vaherahule on olukord jätkuvalt pinev – palju suurem ning oluliselt rikkam Aserbaidžaan peab Mägi-Karabahhi jätkuvat enda omaks, ning ka rahvusvahelistel maakaartidel kuulub territoorium (mida on tegelikult vaid neljandik Eesti pindalast) Aserbaidžaanile, olgugi, et ajalooliselt on see asustatud kõva enamusega armeenlaste poolt. Ühtegi piiripunkti Mägi-Karabahhi ja Aserbaidžaani vahel siiski pole (st puudub ühendus), ning külastuslubasid väljastab Armeenia.
Kuna Mägi-Karabahhi viisaga (saab vormistada “pealinna” Stepnakerti jõudes 3000 drami eest) passis ei ole Aserbaidžaani asja (lähed vangi), siis palusime neid passidesse mitte kleepida.
Ausalt öeldes oli piirkonna külastamine nukraks tegev. Võib-olla oli asi ka süngevõitu ilmas, mis tervitas meid juba enne Mägi-Karabahhi kontrollpunkti jõudmist, kui seisime huvitava monumendi juures, kust avanes vaade allpool laiuvale uhkele maastikule…
Stepanakert ise on kohati paremas korras kui Armeenia linnad – palju on üles ehitatud ning on uhkeid elurajoone eraldi mänguväljakutega jne. Samas on nendega külg külje kõrval tõelisi lobudikke.
Seal saime ühe huvitavama maitseelamuse osaliseks – toidu nimetust ei mäleta, aga tegemist oli hästi õhukesse, krõbedasse lavašši mähitud lambaliha ja aedviljade seguga, mis oli tõeliselt maitsev. Kõrvale loomulikult kohalik vaadiõlu:
Käisime ka ühes muuseumis, mis on pühendatud sõjas kadunud sõduritele. Muuseumiks seda nimetada on ilmselt kerge liialdus, kuna tegemist on ühe toatäie kadunud sõdurite fotodega, aga et selle väljapaneku ülesehitust selgitas meile sõjas oma ainsa, äsja abiellunud poja kaotanud naisterahvas, tegi selle ülimalt emotsionaalseks. Kui rääkida sõjast numbrites, on see pelk statistika, aga kui võtta kokku kõik see inimlik traagika, on see midagi hirmsat.
Veetsime Stepanakertis vaid ühe öö, siis liikusime edasi. Leidsime tee tagasi Armeeniasse läbi Karabahhi põhjaosa – see oli väike tee, mida isegi kohalikud kohati ei paistnud teadvat, kui suunda küsisime. Mõned vaated sellest traagilise looga riigist:
