Armeenia ja Aserbaidžaani vahel asub veel üks piirkond, kuhu välisministeerium reisida ei soovita, ning kuhu sisenemine on Aserbaidžaani seaduste kohaselt tegelikult lausa illegaalne. Tegemist on Armeenia kontrolli all oleva Mägi-Karabahhiga, mille iseseisvust pole ükski riik tunnustanud.
Kui mõelda, miks me reisime, siis põhjuseid on loomulikult mitmeid, aga üheks tõmbenumbriks on meie jaoks kindlasti maastikud, ja teiseks toit.
Kaalusime pikalt, kas minna Jerevani või mitte minna. Kuna Armeenia pealinn asub mägedevahelises lohus, siis tõuseb õhutemperatuur seal suvisel ajal tihtipeale üle 40 soojakraadi, mis tundus meie jaoks veidi üle võlli. Ega me päriselt selle miljonilinna külastamisest ei pääsenud, sest loogilisel kombel kulgevad riigi olulisemad teed sellest suuremal või vähemal määral läbi, ja nii tuli meilgi seda vähemasti transiiti tehes “riivata”. Et Armeenias on tavaks uhkusega öelda, et Armeenia on esimene kristlik riik maailmas (hiljuti käis siin ka paavst külas, mille puhul on maanteede ääres lausa suured reklaambännerid), siis ei saanud me üle ega ümber olulisematest religioossetest vaatamisväärsustest.
Piiriületus Armeeniasse võttis ootamatult palju aega – päris palju oli armeeniakeelsete paberitega ringi jooksmist, ning maksma läks see kahepeale kokku umbes 42 eurot. Kui lõpuks riigis sees olime, asusime kohe telkimiskohta otsima, kuna päike oli juba üsna madalale vajunud ning Gruusia poolt paistsid peale tulevat äikesepilved.