Kui mõelda, miks me reisime, siis põhjuseid on loomulikult mitmeid, aga üheks tõmbenumbriks on meie jaoks kindlasti maastikud, ja teiseks toit.
Armeenia oli selles mõttes meie jaoks kindlasti üllatus, et me ei osanud päriselt oodata just selliseid ja niivõrd varieeruvaid maastikke. Kui loodeosas oli valdavaks küllaltki kõrge, voogav platoo, siis Jerevanist veidi ida poole nägime juba sarnaseid maastikke, nagu olime kunagi näinud Iraanis Kaspia mere lähistel – küllaltki madalad, kõrbestunud olemisega mäed.
Sealt edasi kagusuunas oli juba päris dramaatilisi kanjoneid, millest tee ronis edasi mäkke ning udusele Vorotani kurule enam kui 2300 meetri kõrgusel merepinnast, kust veel edasi liikudes möödusime juba Spendaryani veehoidlast. Seal üleval ei olnud üldsegi tunnet, et oleks palavas Armeenias – pigem tuletas rõske, jahe õhk ning kurviline tee meelde Fääri saari.
Kuna Ameenia on teada-tuntud šašlõkimaa, siis sai varsti pärast Vorotani kuru ületamist Gorise linnas kohalikku kebabi proovitud, mis oli tipptasemel.
Tagasi põhjasuunas liikumiseks valisime veidi ebatraditsioonilise tee piki Sevani järve idakallast. Kui Sevani järve läänekallas olla populaarne suvituskoht, siis idakallas on täiesti arendamata. Mõnes mõttes on see ka arusaadav, sest sealt vaid mõni kilomeeter edasi jookseb juba vihavaenlaseks peetava Aserbaidžaani piir (mistõttu välisministeerium sellesse piirkonda ilma tungiva vajaduseta reisida ei soovita), ning ainsaks eluarteriks näib olevat Mägi-Karabahhi piiril olevaid kullakaevandusi teenindav kaubaraudtee. Sellega paralleelselt kulgev maantee on väga vahelduvas seisukorras, kus väga viisakas asfalt vaheldub kohutavalt aukliku ja kivise pinnaseteega. Ometi oleks seal arengupotentsiaali nii mis müriseb, sest järv ise on imeilus.
Kuna tegemist on mägipiirkonnaga (järv ise asub umbes 1900 meetri kõrgusel merepinnast), siis järvele ligi pääsemiseks pidime veidi trikitama – laugemad ligipääsud on kasutuses kalameeste poolt, meie otsisime aga eraldatud kohta. Mõningase ringivaatamise järel saime sellisele kohale ka ligi ning panime oma laagri püsti. Kuna kell oli veel suhteliselt vähe, siis jõudsime järves veidike pesu pesta ja niisama tšillida, enne kui olime tunnistajaks fantastilisele päikeseloojangule.
Sevani järve põhjakaldale jõudes nägime üht pooleli jäänud kolossaalset arendust:
Sealt edasi põrutasime edasi põhjasuunas ning läbi Armeenia põhjaosa mägede, kus oli nii iidseid kloostreid kui nõukaajast pärit maha jäetud tontlikke kaevanduslinnu:
Enne tagasi Gruusiasse sõitmist sõime teeäärses kohas kõhud täis ilmselt seni maitsvaimast lambalihast ning dolmadest (hakklihaseguga täidetud peaasjalikult viinamarjalehed, aga ka täidetud paprika ja tomat), ja jõime peale Armeenia oma mineraalvett Jermuki (räägitakse, et grusiinid pidid armeenlasi nende tähestiku pärast tögama, sest see nägevat välja nagu maha visatud spagetid – kuigi tõele au andes näeb gruusia keele tähestik välja suhteliselt sarnane).
