Piiriületus Armeeniasse võttis ootamatult palju aega – päris palju oli armeeniakeelsete paberitega ringi jooksmist, ning maksma läks see kahepeale kokku umbes 42 eurot. Kui lõpuks riigis sees olime, asusime kohe telkimiskohta otsima, kuna päike oli juba üsna madalale vajunud ning Gruusia poolt paistsid peale tulevat äikesepilved.

Kerge tuul ning ilmselt ka merepinnast mõnevõrra kõrgemal paiknemine tekitasid päris mõnusa olemise.

Hakkasime ööbimiskohta otsima. Maastik oli küllaltki lage, mõni segast päritolu kivihunnik siin ja seal. Asustust ei paistnud väga olevat, seega otsustasime mööda väiksemat rada maanteelt eemale, välja peale sõita ning end mõne suuremat sorti kivihunniku taha maha panna. Nii kõrged need polnud, et meid päris varjanud oleks, kuid peagi oli pimedaks minemas ning paarsada meetrit teest eemal ei olnud ilmselt ilma silma teritamata suurt midagi näha.

 

Tuul oli lähevena äikese tõttu päris vali, mis küll häiris telgi ülessaamist, ent tekitas vahelduseks mõnusalt jaheda tunde – päev oli olnud pikk ja palav. Üsna pea oli meie telklaager püsti ning väljas praktiliselt kottpime. Gruusia pool võis mägedes näha sähvivaid välgunooli (võisime Gruusia piirist olla napilt paarikümne kilomeetri kaugusel), kuid selleks hetkeks hakkas tunduma, et meieni äikesetorm siiski ei jõua. Idahorisondi kohale hakkas tasapisi kerkima suur, võbelev täiskuu, valgustades ümbritsevat maastikku.

Öösel ärkasin selle peale, et nägin unes kurvilist teed ning mul oli süda paha. Katsusin unemõtteid millelegi muule suunata, ent ikka ja jälle viirastusid kurvid ning aina hullemaks minev iiveldus. Ronisin telgist välja, kuid värske õhk tegi enesetunde veel sandimaks, nii et väga kaugele ei jõudnud telgist minna, kui juba oksendasin. Täiskuu oli kõrgel ning öine tuul oli enam kui vilu. Lõdisesin särgi, alukate ja tossude väel kalgis kuuvalguses, pea ringi käimas, ning haletsesin ennast veidi, enne kui hakkasin tagasi telgi suunas komberdama. Poole maa peal oksendasin veel korra, siis hakkas veidi parem. Ronisin tagasi telki, et siis hommikuni “kurvidega” võitlust pidada.

Hommikul oli jätkuvalt sant olla, ja kraadimine andis tulemuseks kerge palaviku. Otsustasime, et sõidame lähimasse asulasse ja lähme mõnda külalistemajja, et saaksin veidi puhata ja kosuda. Gyumris otsisimegi välja ühe sobiva külalistemaja (nii Gruusias kui Armeenias on küllaltki levinud kodumajutuse tüüpi külalistemajad, kus osa tube üüritakse välja ja teistes elab pererahvas ise), ning pärast mõnda tundi väljamagamist otsustasime linna endaga veidi tutvust teha. Tõtt-öelda seal midagi väga erilist ei olnud (linn ise on 1988. aastal üle elanud tugeva maavärina, mis kahjustas paljusid hooneid, mida tänaseni rekonstrueeritakse), aga otsustasime korraks kiigata ka turule, sest need on ikka sellised kirjumad kohad. Muidu tundus turg nagu turg ikka, aga ühel hetkel, kui hakkasime omast arust juba turult ära tulema – ehk olime lettide ja putkade labürindis juba väljapääsu poole teel, võtsid kohalikud lihunikud meid nö rajalt maha, käed lihast lögased (muide, need mehed töötlesid Guymri piirkonnale iseloomulikku delikatessi – lehmapäid, mille üle ülejäänud Armeenia najla viskab), sai nendega tutvust tehtud. Gyumri ei ole turistide seas ilmselt eriti populaarne koht, kuna ta lihtsalt asub põhilistest vaatamisväärsustest mõnevõrra eemal, ja ilmselt ei satu ka sinna turule eriti palju välismaalasi uitama. Väheke tavalisi repliike vahetatud (kust me tuleme, kaua sõit aega võttis, kuhu minna kavatseme), liikusime spontaanselt paar letti eemal olevasse “baari”, kus juba valati viina (kell võis olla kerge pärastlõuna) ja mulle õnneks ainult räigelt magusat limonaadi, mis öised “kurvid” kenasti meelde tõi. Öeldi tooste rahvaste sõpruse ja mille kõige nimel, mehed tuikusid päris tublisti ja oli aru saada, et see ei olnud ilmselt selle päeva esimene baariskäik, aga kõik olid ülevoolavalt sõbralikud. Pundiga liitus ka keegi ajaloodoktor, kes oli isegi sellega kursis, et Tartu Ülikooli esimene rektor oli Parrot. Nii et päris segane seltskond.

Elus Armeenia muusika tänavalt:

[audio:Geghard-band.mp3|titles=Armeenia elusmuusika tänavalt kostumas]

Kaua see toostitamine siiski ei kestnud (väljas oli hiiglama palav ning mul endiselt halb olla), vaid varsti järgnesid käesurumised ning parimad soovid, ning võisime vähe lõbusamalt turult end välja navigeerida.