Tadžikistanile olid meil kõrgendatud ootused, kuna teatavasti asuvad seal Pamiirid, ja mäed meile ju meeldivad. Üsna põhjalikku ja huvitavat ülevaadet sellest piirkonnast saab lugeda Go Reisiajakirjast, mistõttu ei hakka siinkohal pika sissejuhatuse peale tähemärke kulutama, vaid läheme kohe asja juurde.

Tegelikult asusimegi Tadžikistani (kuhu, muide, saab taotleda e-viisat, milleks meil kulus üks ööpäev ning 70 dollarit inimese kohta) jõudes kohe asja juurde, ehk ei hakanud üldse muule aega raiskama, vaid võtsimegi kohe suuna Mägi-Badahšani poole. Tegemist on autonoomse provintsiga, kus asub suurem osa mäestikust, ning kus ringi liikumiseks on vajalik eraldi luba (see väljendub väljaprinditaval e-viisal eraldi “templina”), mille olemasolu kontrollitakse mitmes kontrollpunktis.

Kuigi Tadžikistan ei ole oma 143 000 ruutkilomeetriga teab mis suur riik (vähemasti võrreldes mõne teise sama kandi riigiga, nagu Usbekistan, Kasahstanist rääkimata), kulus meil päris mägedesse jõudmiseks ikkagi aega. Kuigi olime juba vist lausa Gruusiast saadik igatsenud mägedesse, “jaheda õhu kätte” jõudmist, pidime oma esimesel ööl Tadžikistanis taluma päris korralikku kuumust. Isegi mitte niivõrd sellepärast, et õhk oleks olnud väga palav, kuid mäeküngas, mille otsa me telgi püsti panime, oli päeva jooksul päikese poolt nii tuliseks köetud, et see õhkas öö otsa ka läbi täispuhutud magamisaluste päris korralikult.

Hommikul, pärast eelmisel õhtul tee äärest ostetud saia ning ülimaitsvate viinamarjade söömist, vurasime edasi lõuna suunas, kus tee hakkas peagi käänduma vastavalt Pandži jõe orule, teisel pool paistmas ei miski muu kui Afganistan. Kui algul oli jõesäng päris lai, siis mida edasi me kulgesime, seda kitsamaks see muutus. Ütleme nii, et oli kohti, kus vastaskallas näis olevat napi viiekümne meetri kaugusel. Ja nii kulgesime me mööda Afganistani piiri lausa mitusada kilomeetrit, enne kui tee lõpuks põhja suunas käänduma hakkas.

Pandži jõe org on enamasti suhteliselt kitsas, ning koht, kus me esimese öö veetsime, tundus kui katedraal – nii Tadžikistani kui Afganistani pool sirutusid järsud kaljuseinad paarisaja meetri kõrguselt taevasse, varjates üsna varakult päikesevalguse. Õhutemperatuur ei tahtnud valguse vähenemisega võrdeliselt siiski kahanenud, sest päeva jooksul olid kaljuseinad ilmselt päris palju soojust endasse kogunud ning kiirgasid seda ka pimeduses edasi. Õnneks pani kiirevooluline, külm jõgi orus ka õhu liikuma, nii et olemine oli päris mõnus.

Kui juba päris pimedaks läks, hakkas teisel pool jõge, kaljusse lõigatud teel päris vilgas liikumine – afghaani mopeedid vurasid mööda ilmselgelt väga konarlikku teed, makkides mängimas sealkandi traditsiooniline muusika. Istusime ja jälgisime tükk aega pimeduses seda tegevust, mis toimus ehk saja meetri kaugusel, ja endamisi nimetasime seda “afgaani kinoks”.

Mida edasi sõitsime, seda paremaks muutusid mäevaated (küll aga mitte eriti õhutemperatuur, kuna liikusime pidevalt orus, ehk meie kõrgus merepinnast kasvas üsna vaevaliselt).