Kõrgus? Kõrgus!

_MG_4700_v

Langari külast hakkas tee üsna konkreetselt mäkke ronima. Jätsime hüvasti meile mitu päeva teekaaslaseks olnud Pandži jõega, ning ühtlasi vaadetega Afganistanile (tegelikult ka Pakistanile, sest kohati on Pakistani Tadžikistanist eraldav Wakhani koridor nii õbluke, et üle veidi madalamate, Afganistani territooriumil olevate mägede, paistavad mõned Pakistanile kuuluvad lumised “hiiglased”).

Tee muutus rajaks, mis kulges aina kõrgemalt mööda mäekülge. Vähe sellest, et temperatuur langes seoses meie tõusmisega kolinal, võisime taevasse vaadates tõdeda, et ka saju võimalus oli päris suur. Viimati saime sadu tunda Gruusias olles, millest nüüdseks oli jupp aega möödas.

_MG_3075_v

_MG_3077_v

Kuna maastik kaldus üha rohkem vertikaalsusele, hakkas tekkima mure, kas üldse õnnestub leida sobivat kohta telgi ülespanemiseks. Mõned tasasemad kohad, mis jäid tee äärde, olid täis kivirisu ning need ei pakkunud vähimatki varju aina valjemaks muutuva tuule eest. Hakkasime juba lootust kaotama, kui ühe kurvi taga, täiesti ootamatus kohas, avanes meie ees väike org, mis blokeeris suurema tuule ning kus saime telgi püsti panna lausa haljendavale rohule – ilmselgelt oli tegemist hooajalise kraavi põhjaga, sest muidu poleks mingit šanssi, et seal midagi kasvaks.

Tajik-6v

Järgmisel päeval viis tee meid veel kõrgemale, kuni ületasime 4344 meetrit kõrge Khargushi kuru. See oli selles mõttes meie jaoks eriline kogemus, et ootasime aina, millal tee järsult mäkke ronima hakkab, nagu näiteks Himaalajates või Andides. Aga ei hakanudki. Selle asemel tõusis väga laugelt (ja sestap väga pikalt), ja pärast langes sama laugelt. Ilmselt võib öelda, et olime jõudnud mägiplatoole.

Tajik-7v

_MG_4671_v

Karjapoisid 4000 meetri peal - küsisid suitsu.
Karjapoisid 4000 meetri peal – küsisid suitsu.

_MG_4701_v

Tajik-9v

Khargushi kurust veidi edasi jõudsime nö “peateele” ehk ametlikult Pamiiri maanteeks kutsutavale teele, mis ühendab Mägi-Badahšoni pealinna Horogit ning provintsi idaosas asuvat suuremat asulat Murghabi. Kui algul olime mõelnud vahelduseks veidi asfaldil sõitmist nautida, siis varsti sündis mõte teha väike kõrvalepõige ning ära käia väidetavalt Tadžikistani kõige külmemaks peetavas külas ehk Bulunkulis, mis asub samanimelise järve ääres. See asus maanteest umbes 16 kilomeetri kaugusel.

Bulunkul paistmas
Bulunkul paistmas

Kohale jõudes kosutasime endid teeliste majas (esimene pähe tulnud vaste – inglise keeles on see “homestay”, ehk põhimõtteliselt saab kellegi kodus nii lavatsil ööbida kui lihtsamat sööki, kuid tingimused on vägagi rustikaalsed) tollest samast järvest pärit praekalaga, mis maitses tõeliselt hõrgult. Mõni ime, kui oled mitu päeva konserve söönud!

_MG_4703_v

Kala söödud, astusime hubasest majakesest välja, kui meid tabas tõeline liivatorm. No mitte midagi ei olnud läbi liiva näha! Õnneks sama kiiresti kui see tekkis, see ka vaibus, nii et saime külast enne ärasõitu mõned klõpsud. 3600 meetri kõrgusel paistsid valgeks võõbatud hooned eriliselt helendavat, mis lisas üldisele tuulest viidud atmosfäärile korraga mingit vaevu tabatavat helgust.

Bulunkuli küla
Bulunkuli küla

_MG_4705_v

_MG_4707_v
Elamutel on loovaid lahendusi kasutatud: säärased soojakud toimivad ilmselt ka -40C küma ja tormituulega.

Tajik-10v

Tagasi maanteele mõtlesime sõita ringiga, ehk mööda väiksemaid radu.

_MG_5290_v

Maastik läks päris vingeks, aga õhtu hakkas ka ligi hiilima, nii et otsisime päris hea telkimiskoha, mis asus umbes 3900 meetri kõrgusel. Peagi hakkas Margus aga end halvasti tundma. Tuli meelde Boliivia ning seal põetud kõrgushaigus, mistõttu otsustasime oma asjad kokku pakkida ning ikkagi lähimasse asulasse sõita, et enesetunde halvenemise korral oleks vähemalt tsivilisatsioon olemas. Vurasime mööda aina ebamäärasemaks muutuvat rada edasi, päike kuldamas ulmelisi maastikke. Margusel oli üha halvem. Lisasime kiirust. Õigupoolest pole ma vist kunagi sellise hooga offroadi sõitnud. Olime lähimast külast paarikümne kilomeetri kaugusel, ja mul oli tõsine hirm. Vahepeal tekkis tunne, et oleme eksinud, sest rada hargnes mingite saviste mülgaste vahele, kuid õnneks jätkus peagi. Maastik oli päikeseloojangu valguses fantastiline, kuid me ei riskinud peatuda, et pilti teha. Ma tõesti kartsin.

Viimases valguses jõudsime Alichuri külla, kus palusime ennast teeäärsesse sööklasse öömajale. Magamisest ei tulnud midagi välja, sest Margus oksendas terve öö ning nendel nappidel hetkedel, kui ma end tema katkendlikku hingamist kuulamast välja lülitasin, äratasid mind pidevalt üles mööda maanteed Hiina poolt tulevate rekkade kaugtuled, mis paistsid otse mõrasest, kokkuteibitud aknast sisse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga