Hommik ei olnud õhtust targem, ehk Margusel oli ikka väga halb olla. Tuli tegutseda. Mõeldes kõikvõimalikele alternatiividele, nagu Marguse toimetamine paarisaja kilomeetri kaugusel olevasse Murghabi või tagasi Horogisse – sest Alichuri küla tundus lihtsalt nii väike ja mõttetu, et seal arsti leida – küsisin sööklapidajalt, kas ehk on siiski võimalik kohapeal abi leida.

Peagi tuli kohale “tuttava tuttav”, kes võttis Marguse UAZi rondi peale. Tuli välja, et mingi velskripunkt on Alichuris siiski olemas ja sinna logistati ta mööda mudateid kohale. Kõik ukselingid olid seal mässitud viinaga leotatud marlisse (ilmselt viiruste leviku piiramiseks). Pärast veidikest ootamist ja lühikest umbkeelset konsultatsiooni saadeti Margus kotitäie nimetute rohtudega tagasi.

Ei tea, kas asi oli rohtudes või hakkas ta juba niisamagi kõrgusega adapteeruma, aga pärastlõunal hakkas juba veidi parem. Kannatas isegi veidi suppi süüa ning pärast teed peale juua.

Õhtupoolikul sai isegi küla peal väike tiir tehtud ja kohalikega juttu puhutud. Tuli välja, et muidu üsna metsikut läänt meenutavas külas on olemas isegi kool, kus õpib tervenisti 250 õpilast (kellest osa on muidugi pärit ümberkaudsetest küladest), algklassidest keskkoolini välja.