Kosmosehuvilise füüsikuna oli Margusel tahtmine ära näha Murghabi läheduses asuv observatoorium – mis sest, et välismaalasi sellesse kuuldavasti ei lasta, ja üleüldse pole tegemist mingi teada-tuntud ning märkimisväärse asutusega. Ega me täpselt ei teadnud ka, kus ta asub, ning ka GPS-is polnud selle kohta märget, aga kui on vaja ära näha, siis on vaja ära näha.
Suund oli siiski enam-vähem teada, ja nii me Murghabist ida poole, Hiina piiri suunas teele asusime. Enne tankisime tsiklid kanistritest korralikult täis. Korralikumat sorti asfalt muutus peagi treppi sõidetud kruusateeks ning seejärel pinnaseteeks, kuid maastik, mida see läbis, hakkas muutuma aina ulmelisemaks.
Mingil hetkel pöörasime sellelt teelt maha ning mägede vahele, kus meile avanesid veel sürreaalsemad vaated. GPS-is oli sealkohal märgitud mingi kraater, kuid mida polnud, oli kraater. Järeldasime, et olimegi ise kraatris – küllap oli see piisavalt suur ning lauge, et selles sees olles ei olnud sellest aru saada.
Sellest kraatrist aga hargnesid rajad kõikvõimalikes suundades ja meil polnud õrna aimugi, milline neist võiks viia observatooriumi juurde, kui üldse. Valisime ühe ning hakkasime seda mööda liikuma, skännides silmadega mäekülgi, et observatoorium märkamata ei jääks.
Nagu ikka, muutus rada aina vaevuaimatavamaks, kuni ühel hetkel tundus, et näemegi ühel mäeharjal üht kuplit. Otsisin binokli välja ja veendusin, et tegemist ongi observatooriumiga. Kuid see oli päris kaugel ja kõrgel – otse selle suunas poleks kindlasti saanud sõita, sest mäekülg tundus päris järsk. Mingid rattajäljed siiski umbes selles suunas läksid, nii et võtsime sinnapoole suuna. Tegemist polnud enam mingi rajaga, vaid puhtalt autorataste jälgedega kiviklibusel pinnasel.
Ühel hetkel avastasime ennast sõitmas kuivanud jõe põhjas, kus tuli parasjagu suuremate kivide vahel laveerida. Kui need rattajäljed poleks meid sinna toonud, siis poleks me seal küll mingit “rada” näinud, kuid et ilmselgelt oli sealt vähemalt kunagi mingi auto läinud, siis see andis meile kindlustunnet, et kuhugi see rada viib.
Pikalt seda jõepõhja ei olnud, vaid varsti järgnesime rattajälgedele üsna järskusid nõlvasid mööda mäeküljest üles. Observatooriumi metalne kuppel oli meie silmist ammu kadunud, kuid lootsime, et varem või hiljem jõuab rada selle lähistele. Sundides mootorrattaid aina järsemaid tõususid tegema, avastasime endid ühel hetkel umbes 4300 meetri kõrguselt. Andsime endale aru, et kauaks me sellele kõrgusele jääda ei saa – vaevalt 3800 meetri kõrgusel adapteerununa oli raske füüsilise tegevusega risk kokku kukkuda täiesti reaalne ning pigem oli aja küsimus, millal keha hapnikuvaegusest teada annab. Kohas, kuhu meid olid toonud ühe (!) auto rattajäljed, oleks see olnud ohtlik.
Margus tegi veel ühe meeleheitliku katse observatooriumi näha, sõites korraks veel ühest mäekünkast üles – veel paarsada meetrit kõrgemale, kust tal isegi õnnestus observatooriumi kaugusest silmata, kuid see oli liialt kaugel ning vist oli üsna selge, et me ei olnud päris õigel “teel”. Põrutasime üsna rutakalt mäekülgedest alla ning tagasi mööda jõesängi, et jõuda ohutumale kõrgusele.
Sealt oli meil kaks varianti – kas minna tuldud teed tagasi, või üritada jätkata enne observatooriumi poole pööramist sõidetud rada, lootuses jõuda maanteele. Kuigi GPS-i kaardil oli rada katkendlik, otsustasime selle siiski ette võtta.
Nagu oligi oodata, läks rada palju keerulisemaks, ning kuivades ja mitte nii kuivades jõesängides tuli ukerdada omajagu. Vahepeal tundus, et rada on täitsa kadunud – sõitsime päris karmil maastikul. Vahepeal hakkas isegi lund sadama – nii piisavalt kõrgel olime.
Õnnekombel jõudsime lõpuks ikka maanteele välja, kuigi mitmel korral oli tunne, et kui veel keerulisemaks peaks minema, siis peab otsa ringi pöörama ning kogu tee tagasi ukerdama. Täiesti ulmeline päev oli olnud, nagu unenäos.