Murgabist põrutasime põhja suunas. Tee ronis aeglaselt, kuid järjepidevalt üha kõrgemale, ning muutus ka üha viletsamaks. Kuna meil oli ees seni kõige kõrgema kuru – Ak-Baitali – ületus, mis ühtlasi tähistas ka Tadžikistani ja Kõrgõzstani piiri, siis me ei viitnud teel palju aega maastike pildistamisega (seda enam, et ilm oli pilves), vaid pressisime aina edasi – kohe kindlasti ei tahtnud me kuru lähedale suurele kõrgusele telkima jääda.

Üheks vaatamisväärsemaks kohaks tee peal oli 52 kilomeetrit lai Karakoli järv, mis on tekkinud tohutust meteoriiditabamusest. Järv ise asub 3900 meetri kõrgusel. Kuigi nime järgi on tegemist “musta järvega”, paistis ta meile kaunilt sinine.

Järve ääres olev Karakoli küla – viimane asula enne piiripunkti (mis asub sealt veel hea mitukümmend kilomeetrit edasi) – oli visuaalselt suurepärasele asukohale vaatamata küllaltki räbala olemisega – näis, et pooled hooned olid lausa maha jäetud. Pärast seda, kui olime küla ainsas teemajas kõhud lahjast supist enam-vähem täis saanud, kiirustasime edasi piiri suunas. Tee, mis Murghabist alates oli tasapisi üha viletsamaks läinud, jätkas samas vaimus, ehk vahepeal oli kilomeetrite viisi päris karmi “pesulauda”, mis ähvardas suust hambad välja kolistada.

Enne piiripunkti lai, sirge tee lõpes ning tegi mõned järsud tõusud ja käänakud, millest ühe taga oligi Tadžikistani piiripunkt. Formaalsused olid kiired, nii et enne kui arugi saime, olime juba teel sealt praktiliselt järgmise käänaku taga olevale Ak-Baitali ehk Valge Hobuse kurule, mis asub 4655 meetri kõrgusel.

Sealt edasi tuli sõita veel jupp maad, enne kui GPS näitas kahe riigi piiri ületust, ning sealt veel edasi, kuni tuli Kõrgõzstani piiripunkt. Ka seal läks kiiresti – ilmselt väikeste, vähe kasutatavate piiripunktide eelis.

Kõrgõzstani jõudmisega jäid Pamiirid selja taha, ja seda sõna otseses mõttes. Teed mööda põhja suunas vurades võisime peeglitest näha majesteetlikke lumiseid mäetippe, mis mägedes sõites olid jäänud meie eest varjatuks, kuid mis nüüd eemaldudes kenasti reas olid. Otsustasime vaadet nautima jääda, telkides mäestiku põhjaserva ääristavas laias orus. Telkimiskoha leidmine ei olnud nii lihtne, kuna maastik oli äkitselt taas lage, ning asustus tundus samuti päris tihe olevat. Panime telgi püsti mingi mahajäetud hoone varju. Kui olime ennast kenasti sisse seadnud, ilmus kohale veoauto, kust ronisid välja kohalikud veidi napsused jõmmid, kes tahtsid hakata sealsamas pidu panema. Aga õnneks vaatasid, et me ei võta vedu, ning ühel hetkel sõitsid siiski minema.

Pärast veidi rahutut ööd (ei saanud ju kindel olla, et nad siiski tagasi ei tule) avastasime hommikul, et meie tsiklid olid puhta jääs.