Olgiist Tolbo järveni ja sealt veel veidi edasi oli meie suureks üllatuseks uhiuuena näiv asfalt, mis võimaldas kiiret edasiliikumist. See ei olnud tingimata hea, sest üldiselt tundub, et Mongoolias pole väärtuslik mitte kuhugi jõudmine, vaid justnimelt kulgemine – vaatamisväärsusi kui selliseid on riigi mastaape arvesse võttes küllaltki vähe, kuid eelkõige poebki hinge teekond. Kilomeeter kilomeetri järel vaimustavat avarust, ja nii sadade kilomeetrite viisi.
Niisiis tekitas mööda peegelsiledat asfalti ligemale sajaga liikumine mõningast kahetsust, kuid samas andsime endale aru, et kui me ei taha, et sõit läbi Mongoolia kestaks igavesti (või vähemalt mitte lume tulekuni), on mõne lõigu läbimine asfaldil siiski pigem tervitatav. Lõppude lõpuks oli Olgiist Ulaanbaatarisse, meie nii-öelda vahefinišisse, üle 1600 kilomeetri, ning puhtalt maastikku sõites oleks meil selle vahemaa läbimiseks kulunud terve igavik.
Asfaldirõõmud ei kestnud siiski kaua, sest peagi algas sadu kilomeetreid vältav tee-ehitus. Näib, et kui seni tuli Mongoolia läbisõitmisel tahes-tahtmata arvestada sellega, et teed kui sellist teatud lõikudes ei ole, siis juba mõne aasta pärast võib olla võimalik suurem osa riigist läbi sõita mööda asfalti. “Progressil” on loomulikult mitu tahku. Teid ei ehitata mõistagi õhust ja armastusest, vaid see on vägagi kulukas investeering – eriti kui võtta arvesse Mongoolia suurust (1 566 000 ruutkilomeetriga on ta näiteks Eestist 35 korda suurem). Samas elanikke on vaid kolm miljonit, millest tervenisti pool elab Ulaanbaataris – ehk väga väikese arvu inimesteni jõudmiseks tuleb ehitada väga pikad, samas väga hõreda liiklusega teed. Nagu arengumaades ikka, tulevad vahendid selleks Hiinast ja vastutasuks maavarade eest. Loomulikult kaasneb kaevandamisega palju reostust, kuid kohalikke ärritab veel üks oluline aspekt. Nimelt on mongolitel maaga eriline suhe – nad usuvad, et maad ei tohi ümber kujundada, ehk kui oled midagi võtnud, tuleb see sinnasamasse tagasi panna. Näiteks kui jurta juurde on hobuse kinnisidumiseks maasse löödud post, siis uude kohta kolimisel aetakse postist jäänud auk kindlasti kinni, ning protseduuri juures viibib šamaan, kes selle asja taevajumalatega ära “klatib”. Seda, kui suur häda on üks kaevandus, võime me ainult ette kujutada.
Tee-ehitus tähendas meie jaoks taas teosammul liikumist, sest sõita tuli enamasti kas peenikeses kruusas, liivas, või siis tolmliivas, mis oli kohe eriline nuhtlus. Vähe sellest, et see puges sisse igast õnarusest, praktiliselt võimatu oli aimata selle õhulise kihi all olevaid pinnavorme.
Tähelepanu pidi igal hetkel olema terav, et jõuda kõigile nüanssidele adekvaatselt reageerida. Oli imekspandav, et keegi meist kusagile kapitaalselt kinni ei jäänud ega ümber ei käinud, sest võimalusi selleks oli rohkelt. Ja nii vahelduva eduga mitu head päeva järjest – sest kus lõppes tee-ehitus, seal jätkus kaheldavas seisukorras tee, mis kohati ei olnud sellest tolmurajast oluliselt parem. Üks asi on aga kindel – kui me päeva(de) lõpuks üleni tolmustena, ning pidevast adrenaliini juurdevoolust kehade surisedes sellest teest eemaldusime, et leida ööbimiskoht, oli kas hea vaade või niisama mõnus atmosfäär garanteeritud.
