Koš-Agatšist piiripunkti suunas sõites tuli meile KTM-il vastu Stefan – sakslane, kellega olime kohtunud Almatõs hostelis olles. Oli pühapäev, ja piiripunkt olla olnud suletud. Veeresime niisiis koos tagasi Koš-Agatši, et minna järgmisel päeval koos uuele katsele.
Järgmise päeval piiripunkti avamise ajaks kohale jõudes oli ees juba päris pikk saba. Sõidukeid lasti väravatest sisse umbes kümneste gruppidena. Kuigi veoautod ootasid justkui ühes sabas ning autod (ja mootorrattad) teises, hakkasid väravate avanedes mõlemad read korraga liikuma ning läks õudseks pressimiseks, kes sisse saab. Kui enne oli sabas olles mõnusalt sumisetud ja tutvusi sobitatud, siis äkitselt oldi valmis teisest või üle sõitma, et aga väravatest läbi lipsata.
Sees olles tulid tavapärased protseduurid – passikontroll, tolliformaalsused, kergemat sorti läbiotsimine. Kokku läks vast pool tundi, mitte rohkem. Piiripunktist välja sõites silmasime tee ääres peatumis- ja parkimiskeelu märki, mis kehtis järgmisele paarikümnele kilomeetrile, ehk tegeliku piirini Venemaa ja Mongoolia vahel. Muidugimõista pani see mind sundkorras taas kompressioonile mõtlema – ehk mis saab, kui see mingil ebasobival hetkel ikkagi olemast lakkab. Pikalt ma erinevatele stsenaariumidele mõelda ei jõudnud, sest need paarkümmend kilomeetrit said üsna ruttu läbi. Teel seisid uued väravad, peegelsile asfalt lõppes, ning algas kauge horisondi poole kulgev kruusatee. Venemaa sai keset lagedat, tuulist maastikku äkitselt läbi, ja algas Mongoolia.
Sealt edasi oli Mongoolia piiripunktini veel omajagu maad. Kui me Mongoolia piiripunktini jõudsime, oli seal parasjagu algamas lõuna. Väravad lükati just meie nina ees kinni ja teatati, et tuleb tund aega oodata. Kuna ka meie jaoks oli lõunatamise aeg põhimõtteliselt kätte jõudnud, siis keetsime sealsamas väravate taga teed ning vorpisime hommikust üle jäänud materjalist võileibu. Tuleb mainida, et olukord oli meie jaoks veidi ärev, kuna olime kuulnud, et Mongoolia olla hiljuti kehtestanud enam kui kümneaastaste sõidukite ajutisele impordile mitme tuhande eurose deposiidi nõude (kuna paljud Mongol Rally osalejad olla varasemalt oma romud Mongooliasse jätnud, ilma impordimakse tasumata), ja Gessu on ju teatavasti omajagu üle kümne aasta vana…
Lootsime siiski, et see nõue ei laiene mootorratastele, ja nii oligi. Kui lõuna ükskord läbi sai ning meid sisse lasti, ei oodanud meid ees mingeid üllatusi. Tunni jagu ühes ja teises sabas seismist, ja lastigi meid ametlikult riiki sisse. Sõitsime kümmekond kilomeetrit koos Stefaniga, kuni tema läks edasi mööda peateed, ja meie pöörasime väiksemale rajale, mis suundus mägede vahele. Üsna pea sai meile selgeks, mis öeldakse, et Mongoolias pole mitte teed, vaid suunad. Meie kruusane rada muutus üsna ruttu hajusateks rattajälgedeks kivisel pinnasel. Oleks neid siis olnud üks paar – enamasti jooksis neid enam-vähem paralleelis ikka mitu-mitu, hargnedes ja tulles jälle kokku. Ega muud ei jäänud orienteerumise mõttes üle, kui et enam-vähem soovitud suunda hoida, ning vajadusel “rada” vahetada – sest mõnikord hakkas esialgu õiges suunas minev rada järsku kursist eemale kalduma.
Maastikud olid päris muljetavaldavad, ehkki mitte täiesti inimtühjad. Siin-seal võis näha jurtat või paari, mida valvasid eriti vihased karjakoerad. Ei saa mainimata jätta, et kui seni oli ikka aeg-ajalt mõni koer tahtnud mootorratast rünnata (miskipärast reageerivad nad just mootorratastele eriti agressiivselt, mitte nii väga autodele), siis Mongoolias tuli korraga tegemist teha tihtipeale kahe, või lausa kolme koeraga korraga. Kuidagi õnnestus nad siiski alati maha raputada. Tähelepanelik tuli olla ka loomakarjade läheduses, mis, muide, on Mongoolias tõeliselt suured. Ühtviisi populaarseteks kariloomadeks paistavad olevat hobused, veised, kitsed ja lambad – ning teatud piirkondades ka kaamlid.
Esimese päeva õhtuks jõudsime läbi sõita ühest suuremat sorti külast, mille lähistele mäenõlvale panime endid ööseks üles, nii et meil oli kena vaade tervele laiale orule, milles küla asus. Aga vaade vaateks – kogemata avastasime, et meie telefonid olid sealsamas mäenõlval, mitu kilomeetrit külast eemal, tuvastanud kaks wifi hot spot’i – kusagil Mongoolia pärapõrgus!!! Võrku me kahjuks siiski ei pääsenud, kuna mõlemad nõudsid kasutajatunnust ja parooli, aga wifi olemasolu iseenesest oli meie jaoks jahmatav. Hiljem tuli meil veel korduvalt tõdeda, et Mongoolia on teatud aspektides väga kõrgelt arenenud riik – näiteks on linnade kauplustes juba üsna levinud viipemakse võimalus, mis Eestis on veel küllaltki uus asi. No ja lameekraaniga telerid pidid neil ka jurtades juba ammu olemas olema.
Järgmisel päeval mööda liivarada ukerades tuli meile taas vastu Stefan… Tuli välja, et GPS oli ta vales suunas juhatanud. Kuna meie sõidusuund oli aga põhimõtteliselt sama, siis otsustasime mõnda aega koos edasi sõita. Kõigepealt sõitsime Olgiisse, kust Stefan oli just eksikombel tulnud, kus otsustasime lõunatada. Seni, kuni me kohvikus lambalihapelmeene sõime, tiirutasid kohalikud uudishimulikult kolme tsikli ümber. Järgmisel hetkel roniti juba tsiklitele selga, tehti pilti, jne. Kui me Stefaniga kohvikust välja astusime, ei tehtud meist absoluutselt välja – isegi, kui seisime juba üsna konkreetselt tsiklite kõrval ja vaatasime asja ehk mitte kõige heakskiitvamal pilgul. Kui ma siis ühel hetkel ühe härra Gessu seljast üsna konkreetselt minema viipasin, vaatas ta mulle otsa päris arusaamatul pilgul, aga tuli siiski seljast maha.
Olgiist edasi suundusime kagu suunas. Tee äärde jäi taustal olevaid mägesid ülilahedalt peegeldav Tolbo järv. Algul mõtlesime, et lähme teeme pilti, aga lõpuks otsustasime ka ujumas ära käia. Ilm oli mõnusalt soe, aga vesi siiski sellisele kõrgusele (2080 meetrt üle merepinna) omaselt üsna jahe, ehk pikalt me suplema ei jäänud.
