Ärgates pärast üht suhteliselt külma ööd, teadsime kaardi järgi, et asfaldini on jäänud paarsada kilomeetrit. Vahelduseks tundus see perspektiiv üsna ahvatlev, ja nii me pärast kohvi ja võileibu selle suunas teele asusime.

Üks asi tegi aga muret. Nimelt oli Suzukil eelmisel päeval vahelduvalt põlema läinud ja siis jälle kustunud aku laadimistuli, mis justkui viitas sellele, et aku ei lae hästi. Eks kiirused olid ka madalad, nii et oletasime, et ehk ta lihtsalt ei saa piisavalt tuure, et akut täis laadida. Seekord ei kustunud tuli aga hetkekski. Mingi kerge võbelus selles ehk oli, aga võisin seda vabalt ka lihtsalt endale ette kujutada. Igal juhul kiskus asi veidi ärevaks, kuni õhtupoolikul, kui Bayankhongori alev oli juba nägemisulatuses, tuligi finaal. Olin parasjagu läbi sõitmas ühest liivasest august, ja nii kui vahetasin käigu teiselt esimesele, tardus Suzuki paigale ning lasi kuuldavale kummalist mörinat – mida rohkem gaasi andsin, seda valjem see mörin oli, aga tsikkel ei liikunud. Kuni ühel hetkel mõtles justkui ümber ja praktiliselt lendas sellest august välja.

Sõitsime kenasti edasi – järgmise kohani, kus tuli sisse pana esimene käik, ning sama jama kordus. Summutist kostis isegi paar valju pauku, enne kui masin jälle raketina edasi sööstis. Ilmselgelt ei olnud sellega enam pikka pidu – näis, et aku on nii piisavalt tühjaks imetud, et enam ei anna piisavalt mootori tööks vajalikku sädet. Ühel hetkel võis ta lihtsalt ära kustuda. Võtsime eesmärgiks kuidagi ikkagi Bayankhongorisse välja venitada. See tähendas seda, et tuuridel ei tohtinud lasta langeda, ehk kiiruse kontroll toimus siduri ja piduritega, gaas oli kogu aeg samas asendis. Ja me jõudsime Bayankhongorisse, ja vaatamata sellele, et mul ei töötanud enam ei piduri- ega suunatuled, leidsime ilma liiklusintsidentideta ka öömaja.

Hotelli pimedas garaažis starterit lahti võttes võis õlis näha hulganisti epoksiidi- ja metallitükke, mis ilmselt pärinesid suures osas staatori küljest, mis oli välisservast kohati tugevasti kulunud. Ei saa mainimata jätta, et enne kodunt startimist sai just paigaldatud värske, kvaliteetne heavy-duty staator, et ikka kindel olla, et see vastu peab. Suuri küsimusi tekitas hooratta ühte külge tekkinud sügav lõige, mille tekkimist ei osanud mitte kuidagi selgitada. Igatahes ei olnud Suzukist sellises seisukorras sõidupilli, ja see oli masendav. Olime selle reisi jooksul kodust kõige kaugemas punktis, ja loomulikult sellises riigis, kus probleemile lahendust leida on suht-koht keeruline.

Järgmisel hommikul otsustasime, et üritame Suzuki kuidagi Mongoolia pealinna, Ulaanbaatarisse saada. Lõppude lõpuks oli sinna “kõigest” 650 kilomeetrit, ja Ulaanbaatar on juba linna mõõtu linn, kus võimalusi oluliselt rohkem. Aga kuidas sa organiseerid transporti, kui kohalikud ei räägi sõnakestki võõrkeelt? Ma mõtlen tõsiselt, mitte sõnakestki? Võtsin siis paberi ja joonistasin. Joonistasin kastiauto, ja joonistasin tsikli selle kasti sisse. Bayankhongor -> Ulaanbaatar. Tütarlapsed hotelli vastuvõtulauas vaatasid mind algul kõhkleval pilgul, aga ütlesid “okei”. Ootasin hetke, lootes näha, et midagi hakkab toimuma – noh, et vähemalt hakatakse kellelegi helistama või midagi, aga ei. Aga kuna oli öeldud, et okei, siis läksin tuppa tagasi.

Kümme minutit hiljem oli üks tütarlastest ukse taga ja viipas, et ma temaga kaasa läheksin. Vastuvõtulaua juures ootasid kaks suht noore välimusega nolki – ilmselt autojuhid. Tütarlaps otsis välja kalkulaatori, ja trükkis sinna 250 000. Eurodes teeb see umbes täpselt sadakond – muidugi olin ma selle summaga nõus, me räägime ikkagi 650-kilomeetrisest sõidust! Tütarlaps näppis innukalt oma nutitelefoni, ja kirjutas juurde “absolutely ride”, ehk siis oletasin, et see on Google Translate’i vaste “lõplikule” hinnale. Tore! Lonely Planet hoiatab muidu autojuhtide eest, kellel pidavat olema komme poole tee peal hinda tõsta. Surusime kätt, ning ma läksin tuppa tagasi, õhtut ootama – väljasõit pidi olema kell 17.00 ning Ulaanbaatarisse pidime saabuma hommikul kell kümme, ehk öö otsa loksumist – just, kavatsesin Suzukiga kaasa sõita, et pärast ei tekiks tema ülesleidmisega raskusi. Margus pidi järgmisel päeval Gessuga järgi tulema, sest öösel sõitmine ei ole kolmandas maailmas kõige parem mõte. Ega ma väga vaimustuses ei olnud sellest mõttest, et ma koos kahe suvalise mongoliga rekkaga öhe kaon. Isegi päevane sõit võib vabalt “hapuks” minna, mis siis veel ööst rääkida. Enne kui kell sai viis, jõudsin ma omajagu (üle) mõelda.

Punkt kell viis oli rekka kohal, ja lausa kolme mongoliga. Kui olime Suzuki peale saanud ning korralikult kinnitatud, selgitas tütarlaps hotelli vastuvõtulauast (loomulikult kirjalikult), et väljasõit on hoopis kell 19.00. Veidi ebaõige tundus küll Suzukit suvalise rekkaga minema sõidutada lasta, aga ega see protestimine poleks seal palju andnud. Jäime siis lootma, et ta nagu lubatud, kell seitse minule ka järgi tuleb. Ja tuligi – täpselt kell 19.00 veeres rekka hotelli ette. Veidike rahustas mind asjaolu, et peale autojuhi enda, kelle nimi oli Gantumur, ei olnud juhikabiinis rohkem kedagi. Jätsime Margusega hüvasti ja ma ronisin sisse.