Sõit võis alata. Kirjade järgi pidi see kestma vaid kümme tundi, ehk ei midagi hullu – kuigi ausalt öeldes ei olnud mul sellesse prognoosi palju usku, sest see oleks nõudnud keskmiselt 65-kilomeetrise tunnikiirusega edasiliikumist, mida ei ole väga vähe. Kui Bayankhongor jäi selja taha ning päike oli veel üsna kõrgel, näitas spidomeeter mööda üsnagi viisakat asfalti kulgedes napid 60 km/h.
Ühelt poolt igavuse, teiselt poolt rahutuse mahasurumiseks tegin peas tarbetuid kalkulatsioone, kui palju ühe või teise kiirusega sõites Ulaanbaatarisse jõudmine aega võtaks, ning mu optimism sai hoogu iga kord, kui Gantumur vähe julgemalt gaasipedaali vajutas. Kiirem sõit ei kestnud tavaliselt kaua. Paarsada meetrit ehk, enne kui spidomeetri osuti ilma igasuguse nähtava põhjuseta taas sinna kuuekümne kanti kukkus.
Me ei olnud veel sadat kilomeetritki sõitnud, kui päike oli vajunud piisavalt madalale, et pikalt horisonti sirutuva tee äärde jääv kaunilt voogav maastik soojadesse toonidesse rüütada. Silma järgi umbes kahtkümmet hobust vedava kastiauto üsna rutakas möödumine meie Fuso’st tekitas hirmsa tahtmise Gantumurilt küsida, kas me tingimata peame nii aeglaselt sõitma, aga esiteks oleks see ehk olnud solvav, ning teiseks… ega meil peale “okei” rohkem ühist sõnavara ei paistnud olevat. Ta keris akna alla, süütas sigareti, ning ümises makist tulevale mongoli popploole kaasa laulda. Võisin teda väga lihtsasti mõne karaokebaari laval ette kujutada. Neid on Mongoolias palju – kohati tundub lausa, et toidupoodidest rohkemgi.
Kella üheteist ajal, kui väljas oli juba kottpime, ning mul hakkas veidi nagu tukk peale tulema (pikalt telkides oli keha harjunud režiimiga “päikesetõusu ajal üles, pärast päikeseloojangut magama”), jäime ühe asula veerel oleva söögikoha juures seisma. Ma polnud küll üldse näljane, aga läksin Gantumuriga siiski kaasa. Samal ajal kui tema nosis mehist praadi süüa, üritasin mina jagu saada kruusitäiest soojast, soolasest piimast. Nii juhtub, kui tellida Mongoolias teed. Ma ei ole siiani aru saanud, kas nende süütei tšai ehk piimatee üldse teed sisaldab – maitse järgi küll mitte. Lohutasin ennast mõttega, et soe piim peaks tooma hea une.
Edasi sõites sai peagi selgeks, et normaalse asfaldiga on selleks korraks kõik – teesse ilmusid sügavad vaod, augud, ning kohati oli üks teepool lihtsalt üks suur auk. Spidomeetrit ei olnud enam mõtet jälgida – liikusime vaid paarkümmend kilomeetrit tunnis, kuid masin rappus vaatamata järskudele pidurdustele ning põigetele nii, et aeg-ajalt lendasin kergelt õhku ning prantsatasin taas istmele. Valusööstud neerude piirkonnas tekitasid tahtmise vanduda, samas kui Gantumur keeras aga rahulikult oma suurt, plasthelmestega kaunistatud rooliratast ja ei teinud teist nägugi. Ma arvan, et kui ma peaks mongoleid kuidagi iseloomustama, siis ma ilmselt kasutaks sõna “vaoshoitud”.
Mongoolia popi ja räpi träkk oli vist läinud juba teisele ringile, kui aukudest läbisõitmisega kaasnev kolin muutus nii valjuks, et ma teatasin Gantumurile, et peatagu auto kinni – ma tahan näha, mida tsikkel teeb. Minu elavas ettekujutuses oli ta kinnitustest vabanenud ning pani kolinal mööda kasti ringi. Üsna segaduses, kas ta ikka sai minust õigesti aru, parkis Gantumur rekka tee äärde, ning läksime taha vaatama. Tema taskulambi nõrgas valgusvihus võisin näha, et Suzuki seisis kenasti oma kohal. “Okei,” naeratasin vaesele Gantumurile heakskiitvalt, samas andekspaluvalt. Sõitsime edasi, kuid pidev rappumine tähendas seda, et mingist tukkumisest ei saanud juttugi olla.
Kella kahe ajal öösel, kui olime sõitnud ehk umbes kakssada kilomeetrit, keerasime sisse pimedasse teeäärsesse parklasse, kus seisid mõned rekkad ning paar jurtat. Gantumur lülitas mootori välja ning tegi mulle žestidega selgeks, et on aeg kaks tundi magada. Tegin juba ukse lahti, et välja ronida – oletasin, et selleks need jurtad seal ongi. “Ei, siinsamas,” viitas ta juhikabiinile. Seni kui ma vaimusilmas kõikvõimalikke stsenaariume läbi töötasin, oli tal juba juhiiste kokku pandud ja selle tagant ilma pikema tseremooniata padi ja tekk välja otsitud. “Mina magan siin,” viipas ta suhteliselt kitsale vahele istmete seljatugede ja kabiini tagaseina vahel, “ja sina magad kokkupandud istmete peal”. Nagu rekka ise, oli ka selle juhikabiin suhteliselt miniatuurne – armatuurlauast tagaseinani oli ehk meeter, mitte oluliselt rohkem.
“Oo-kei……,” venitasin ma kõheldes, aga võtsin vastu pisikese nahktagi, mille ta mulle pea alla andis, enne kui kabiinis tule kustutas ning oma teki alla puges. Kui napilt viis minutit hiljem hakkas selja tagant kostma vaikset norskamist, lõpetasin stsenaariumide läbitöötamise. Väsimusele vaatamata und aga ei tulnud. Vaatasin läbi tuuleklaasi taevas säravaid tähti, ning nende külmas valguses hakkasin tundma, et endalgi hakkab jahe. Tõmbasin ennast kerra, niipalju kui kitsad olud lubasid, kuid see aitas vaid lühikeseks ajaks. Temperatuur kabiinis tundus langevat eksponentsiaalsel kiirusel. Võtsin Gantumuri antud tagi pea alt ja sättisin selle endale peale, püüdes maksimaalselt selle alla mahtuda, kuid üsna varsti hakkasid jäsemed sundasendi tõttu kordamööda tunda andma, ning ega see jakk ei andnud ka eriti sooja. Gantumur nohises aga minust napilt kümne sentimeetri kaugusel oma teki all, laskmata end minu nihelemisest absoluutselt segada. Ootasin lõdisedes kannatamatult, millal kaks tundi täis saab.
Ma arvan, et möödas oli rohkem kui kaks tundi, kui kuulsin meie kõrval teise rekka peatumist. Hetk hiljem prõmmis keegi uksele. Gantumur kargas istukile ja pani laetule põlema. Tõmbasin ennast veel rohkem koomale, et ta pääseks ukse juurde, kus teda tervitas üks kamraadidest, kes oli aidanud Bayankhongoris tsiklit peale tõsta. Vaatepilt kabiinis – voodipesu, maikasärgis Gantumur ja valge naine (mis sest, et nii riides kui vähegi võimalik) – teenis ilmselgelt mõned lõõpivad kommentaarid, kuid Gantumur jäi džentelmeniks ja ei teinud neist välja. Ilmselt aru saades, et ta oli veidike sisse maganud, ronis ta kibekiirelt tagasi rooli ja hakkas sõitma, rehmates käega teki ja padja suunas, et ma võin seal edasi magada. Unest ma niiväga ei hoolinud, aga teki võtsin ümber küll, sest olin täiesti läbi külmunud.
Mõne tunni pärast hakkas horisont tasapisi heledamaks muutuma, ning aegamööda ilmus pimeduse teki alt välja ärkav maastik. Olime umbes poole tee peal. Gantumur läitis järjekordse sigareti ning lisas gaasi. Uuris, kas lapsi ka on. Sain aru, et tal on neli – kaks poissi ja kaks tüdrukut. Ja vanust kolmkümmend. Asi hakkas juba vestluse mõõtu võtma, ehkki ühine sõnavara puudus. Akna tagasi üles kerinud, keeras ta makist tulevat lugu valjemaks. Mulle tundus, et olin sedasama lugu kuulnud juba kaks korda.
Kella üheksa ajal jäime taaskord ühe teeäärse kohviku juures seisma. “Coffee?” Jaa, muidugi, kohvi jooks küll! Lisaks kohvile toodi lauda taldrik kartulisalatiga, mille Gantumur minu ette nihutas. Ma ei tundnud end küll näljasena, aga keelduda oleks ilmselt olnud ebaviisakas. Salat maitses ootamatult hästi, nii et seda ära süüa polnud mingi probleem. Maksta ta mul selle eest ei lasknud.
Kuni Gantumur jäi teiste rekkameestega lobisema, läksin mina välja tualetti otsima. Märkasin, et teiste seas seisis parklas ka seesama, hobuseid vedav rekka, mis meist eelmisel õhtul mööda sõitis. Kõndisin lähemale. Autokastis tihedalt seisvad hobused olid öö otsa kestnud “reisist” ilmselgelt väsinud. Mõni tammus rahutult jalalt jalale, mõni võitles unega. Isegi oma piiritus optimismis pidin endale tunnistama, et ilmselt veetakse neid tapale.
Peagi ilmus ka Gantumur kohvikust välja, ja paar tundi hiljem jõudsimegi Ulaanbaatarisse. Nagu paberil kokku lepitud, maksin alles jäänud pool summast, surusime sõbralikult kätt, ning läinud ta oligi. Jäi üle ainult Marguse kohalejõudmist oodata.