Gruusiasse saabumine oli muinasjutuliselt ilus – päike oli Musta mere kohal just loojumas, kui praam Batumi sadamasse jõudis. Linna merepoolseks fassaadiks olevad ultramodernsed hooned peegeldasid päikese leegitsevat kuma ning taustal hõljusid mägede kohal sinakad pilved. Enam kaunimat sissejuhatust ei oleks osanud oodata.

Praamilt mahasaamine võttis aega. Kõigepealt seati laeva restorani sisse ajutine immigratsiooni- ja tollipunkt, millest kõik pidid oma dokumentidega läbi käima, enne kui avati pääs autotekile. Lõppkokkuvõttes saime praamilt maha siiski alles paar tundi pärast südaööd, sukeldudes öötunde arvestades küllaltki intensiivsesse ning piisavalt kaootilisse liiklusesse. Püüdsime leida ööbimiskohta, kuid soodsamad variandid olid suletud (öö ikkagi!) ning kallimad olid piisavalt kallid, et neid mitte kaaluma hakata. Otsustasime peale tükkivast unest hoolimata sõita linnast väljapoole, lootuses leida mõni mõistlik variant, kuid peagi oli meile selge, et sellest ei tule midagi välja. Lõpuks põrutasime suvalisest maanteeäärsest kivisest, konarlikust rajast üles ning panime ennast maha põõsaste vahele, kergemat sorti prügihunniku kõrvale. Lõppude lõpuks olime liialt väsinud, et otsimist jätkata, pealegi pimedas on see üsna tänamatu ettevõtmine – võõras riigis veel eriti.

Üleväsimusest tingituna ei tahtnud uni tulla, kuid kui lõpuks tuli, oli hommik käes. Pakkisime telgi kokku ning sõitsime esimesse tanklasse, et end enne teele asumist kohvi ja hot dogidega veidi turgutada – Gruusia liiklus nõuab maksimaalset tähelepanu, pidevalt tuleb ootamatusteks valmis olla. Et ilm oli üsna palav, otsustasime esimese asjana võtta kursi Gruusia põhjaossa, ehk mägisesse Svaneti piirkonda, kus temperatuurid on meie jaoks talutavamad.

Svaneti on tuntud mitte ainult kaunite mägede poolest (üks veidi tipsutanud rekkajuht Odessa-Batumi praamilt rääkis meile peaaegu et pisarad silmis, et see on kõige ilusam koht maailmas), vaid piirkonnale iseloomulike koshki’de ehk kaitsetornide poolest, mida Svanetis on säilinud üle saja. Kuna tegemist on  mägise asukoha tõttu üsna isoleeritud paigaga, siis suured vallutajad jõudsid piirkonda suhteliselt hilja, kuid kaitsta tuli ennast naaberhõimude eest, kelle rünnakute eest siis nendesse tornidesse varjuti. Neile tornidele on iseloomulik see, et neisse pääseb sisse vaid redeliga, sest sissepääs on niivõrd kõrgel.

 

Kuigi tegemist on väga põneva piirkonnaga, mis tänapäeval elatubki vist peaasjalikult turismist (lisaks loomakasvatusest), nägime isegi piirkonna keskuseks olevas Mestia külas vaid loetud hulgal välismaalasi – seevastu siseturism tundub küll toimivat.

Mestiast edasi oli meil kaks varianti, kas põrutada edasi läbi Ushguli küla Lentekhisse, kuhu pidi viima vilets maastikurada, või tuldud teed tagasi. Kuna meile samu teid sõita eriti ei meeldi, otsustasime esimese, ehk siis raskema variandi kasuks – õigupoolest polnud me kindlad, kas see rada üldse mootorratastega läbitav on – saime külaelanikelt üsna vastuolulist infot.

Rada oli üsna kivine, kuid maastik oli võimas. Kui ühel hetkel märkasime raja kõrvalt ühe künka otsa üht väiksemat loomarada minemas, otsustasime sõita vaatama, kuhu see välja viib. Kui jõudsime künka otsa, otsustasime pikemalt mõtlemata, et see on suurepärane telkimiskoht, ning panimegi endid sinna maha:

Helimaastik samast kohast:

[audio:svaneti.mp3|titles=Svaneti kõrgmägede oru helimaastik kohisevate liustikuvee koskede ja lindudega…]