Meri põlvini

IMG_4332_v

… või siis tegelikult mitte. Ausalt öeldes tuli mulle üllatusena, et Must meri on päris mitmes kohas üle paari tuhande meetri sügav… Ja meil seisis ees 48 tundi seilamist üle selle mere, et jõuda Batumisse Gruusias. Ehkki algselt oli meil kavas jõuda Gruusiasse mööda maismaad läbi Venemaa, otsustasime aja, rehvide ja kütuse kokkuhoiu mõttes minna hoopis praamiga. Ja nagu hiljem selgus, oli see ilmatuma hea otsus, sest hiljuti olla ainus Venemaad ja Gruusiat ühendav tee üleujutuse poolt osaliselt minema uhutud ning läbipääs seetõttu võimatu.

Startisime hotellist küll varakult, ent sõit läbi hommikuse Odessa kulutas omajagu aega ja närve. Esiteks on kesklinn pikitud trammirööbastega, mida tuleb igasugu manöövritel kogu aeg silmas pidada, et mitte kusagil libastuda. Teiseks muidugi liikluskultuur, ja eriti häiriv selle juures autojuhtide komme võimalikult lähedalt (samas enamasti väga kiiresti) mööda sõita. Pärast tunni jagu sõitmist aina palavamaks muutuvas linnas jõudsime lõpuks sadama piirkonda ning otsisime üles kontori, kus pidime piletid kätte saama. Õigupoolest ei olnud ma päris kindel, kas meil on ikka broneering või mitte, sest juhtusime suhtlema kahe inimesega, kellest ühe vastustest jäi mulje, et tema ei tea meie broneeringust midagi, ning teine vastas igale kirjale enam kui lakooniliselt “confirm”, isegi kui küsisime, mis kell praam väljub. Igal juhul oli broneering olemas, ning pärast poolt tundi tunglemist ühe, teise ja kolmanda aknaluugi juures, olid piletid lõpuks käes (kui keegi tunneb huvi, siis reisijapilet maksab 110 USD ja mootorratta ülevedu maksab 150 USD). Kästi kella kaheks sadamasse minna.

Pärast seda, kui olime ühes lähedal asuvas tanklas limonaadi juues ja soojaks aetud võileibu näsides veidi aega parajaks teinud, vurasime sadamasse. Kella kahe ajal algaski piletite registreerimine, aga kõigepealt võeti ette ilma sõidukiteta reisijad, nii et meieni jõudis järjekord ehk kolme paiku. Kui meid oli ära märgitud, lubati meil lõpuks sadama territooriumile sisse sõita, kus esimese asjana tuli minna “ökoloogiakontrolli”. Seal kulus kokku vast tunni jagu, kuna meil polnud kaasas koopiaid meie tehnilistest passidest, mistõttu pidin mitu korda üle sadama territooriumi arvepidamisse loivama, et suure hädaldamise saatel need koopiad tehtud saaks.

Seejärel võisime minna tollikontrolli, mis oli juba pikem lugu. Kui ma tolliametliku ukse taha jõudsin, oli seal ootamas umbes kümmekond inimest, ehk siis see punt, kes tahtsid laevale minna oma sõidukiga. Mõtlesin, et ilmselt läheb aega, ning läksin välja tagasi. Pool tundi hiljem läksin uuesti vaatama – seis ei paistnud olevat muutunud, ikka veel oli täpselt sama seltskond ukse taga. Kabinetist kostva jutu põhjal tegeleti seal ühe Aserbaidžaani saatkonna atašeega, kes oli saabunud hommikuse praamiga, ning olles kunagi varem Ukrainasse ühe sõiduki sisse toonud, oli nüüd kohal teise sõidukiga, kuid seadus teise sõiduki sissetoomist vist ei lubanud, ja nii käisid seal pikad telefonikonsultatsioonid peakorteriga ning seaduse paragrahvide ettelugemine. Veel tund aega hiljem olin uksele juba lähemal, ehkki sisuliselt ei olnud järjekord edasi liikunud – lihtsalt inimesed koondusid kannatamatuses uksele aina lähemale, justkui see paneks asjad kiiremini liikuda. Atašee istus ikka veel seal, ning noor ja väga kannatlik tolliametnik Valja püüdis kõigest väest tema probleemile seaduslikku lahendust leida, samas kui esimene vahepeal juba midagi poliitilisest skandaalist pomises.

Aeg aina läks, ning ennist koridoris seisnud seltskond hakkas tasapisi juba tolliametniku uksestki sisse imbuma. Üle ukse kiigates nägin kitsas, umbses kabinetis diivanil istumas kaame näoga naisterahvast, kelle üks jalg oli ilmselt lahases. Oli vist samuti hommikul praamiga saabunud, aga ma ei tea, mis tema “probleem” oli. Mida aeg edasi, seda suurem seltskond sinna kabinetti tekkis, ning vahepeal koperdas keegi tema väljasirutatud jala otsa, mis ilmselgelt tegi põrgulikku valu. Möödus veel tund. Ikka sama probleem ja sama seltskond. Umbes kaheksa ajal hakkasid diplomaadi asjad tasapisi jonksu saama (auto sissetoomine vormistati tema naise nimele, keda polnud kaasas, kuid lepiti kokku, et ta teeb volituse et mees võib selle sadamast välja viia), ja lõpuks võeti ka ülejäänud seltskonna paberid ette.

Sellele järgnes veel põhjalik pagasi puistamine – autodel vaadati läbi nii kapotikaanealused kui päikesesirmipealsed – seejärel passikontroll, ja siis üheksa paiku lubati ka oma sõidukitega seltskonnal lõpuks laeva minna. Sõidukid ise pidime sisse sõidutama aga veel hiljem, kui kõik rongivagunid (just, alumisele tekile läksid raudteerööpad, mida mööda laevale veeretati hulk rongivaguneid) ja rekkad peal. See võis olla kella 11 paiku õhtul. Ja siis võis sõit alata…

Pole varem näinud, et rongid sõidavad laevale...
Raudtee ei lõppe merega – pole varem näinud, et rongid sõidavad laevale…
[audio:rongid_Batumi_praamile.mp3|titles=Rongivagunite laadimine praamile]

Praam-1v

Seltskond oli enamasti maskuliinne - rekkamehed - tegemist oli ju ikkagi kaubapraamiga
Seltskond oli enamasti maskuliinne – rekkamehed – tegemist oli ju ikkagi kaubapraamiga
Krimm
Krimm eemalt paistmas ja Vene sõjalaev meid eskortimas. Pööras ümber alles siis, kui tagasi avamerele jõudsime – olime vist nende territoriaalvetele liiga lähedal.

2 thoughts on “Meri põlvini”

  1. Teie blogi ja pilte on ikka väga mõnus jälgida.
    Edu Teile sel teekonnal!
    Üks teine Eesti reisisell on samuti praegu selles maailmajaos – Arno oma venewillisel:
    http://arnopavel.blogspot.com.ee/ , kaardil ka asukoht reaalajas näha

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga