Odessasse ei olnud tegelikult üldse plaanis minna – kavatsesime pärast Transnistrias käimist põrutada Kiievisse, et ära käia seal samas lähedal asuvas Tšernobõlis, enne kui võtta suund Voroneži ja Vladikavkazi peale Venemaal, et sealt minna juba edasi Gruusiasse. Et aga olime jõudnud kuulsale suvituslinnale juba niivõrd lähedale – Tiraspolist on sinna alla saja kilomeetri – siis otsustasime siiski ära käia. Isegi vaatamata sellele, et me pole suuremad rannainimesed.

Kohale jõudes oli ilmselge, et hooaeg on vägagi käes ning linn rahvast täis. Võtsime suuna kesklinnast ida poole, et leida mõni vaiksem piirkond, aga linnal ei paistnud lõppu tulevat. Tänava ja ranna vahele paistis olevat mahutatud üksjagu pansionaate ja hotelle, kuhu suundusid krigisevatelt trammidelt maha tulevad pered, suured kohvrid järele lohisemas. See vaatepilt tundus kuidagi nostalgiline, nagu mõnest filmist.

Tuli leida koht, kuhu ööbima jääda ning melust osa saada. Sõitsime läbi mitu hotelli ja külalistemaja, lootuses leida sellist, kus saaks tsiklid nii ära panna, et ei peaks ööseks kaasasolevat rehvilaadungit ning kotte tuppa tassima – see on lihtsalt kohutavalt tüütu, eriti kui plaanis on jääda ainult üheks ööks. Lõpuks jäime päris rannas asuvasse motelli stiilis kompleksi, mis oli küll täiesti anti-idülliline – lärmakad lapsed sisehoovis ringi jooksmas, korpulentsed bikiinides baabuškad neid taltsutamas, ning õhtul välibaaris vali slaavi disko – kuid parkimistingimused olid napilt adekvaatsed. Õigupoolest, algul parkisime hotelli taha, valvuriputka juurde. Aga kui õhtu oli käes ning valvur vahetus (st noore kuti vahetas välja vanem meesterahvas), palus ta meil tsiklid sisehoovi veeretada – sest talle tundus, et rehvid on Ukrainas kõva valuuta, ning kui keegi ei vaata, kaovad nad tsikli küljest kolme minutiga. Kas mitte umbes seda ei rääkinud ma administraatorile siis, kui me saabusime, kes aga kategooriliselt keelas tsiklite parkimise sisehoovi, öeldes, et midagi pole kunagi juhtunud ja ei juhtu ka nüüd. Igal juhul lõpuks lausa kästi meil teha nii, nagu ma alguses olin peaaegu et anunud.

Käisime siis rannas ära. Ega seal ei olnud eriti palju vaba ruumi – kui olete näinud pilte rannast, kus ei ole kusagile astuda, siis umbes midagi sellist see oligi. Mulle oli alati varem tundunud, et need pildid on kas lavastatud või kõvasti töötlemist näinud, aga ei – keskpäeval avanebki täpselt selline pilt. Inimesed nagu silgud siruli, mõni võtmas üsna veidraid poose, et ikka iga volt saaks valgustatud.

Kiirelt kupsus käidud, läksime valuutat vahetama. Siin mõni pilt Odessa äärelinnaelust:

Raha vahetatud, saime sööma minna:

Õhtul, kui päike oli loojunud ning temperatuur meile kui põhjamaalastele mõnusamaks muutunud, tegime rannas väikese tiiru – rand oli praktiliselt inimtühi ning valgus Musta mere kohal väga mahe.

Varahommikul ärkasime trammide krigina peale. Kuurort näis veel magavat, aga veidi eemal, tänaval elu vist juba käis:

[audio:Odessa.mp3|titles=Odessa varahommikune trammirööbaste hõõrdumine on isemoodi äratuskell]

Ei olnud meilgi väga kaua mahti magada, kuna meil olid broneeritud piletid samal päeval Odessast Batumisse (Gruusia) minevale praamile, ning pidime linna teise otsa neid juba hommikul välja ostma minema. Kuniks teised puhkama tulnud veel magusas unes külge keerasid, keetsime vannitoa põrandal priimusega kohvi ning kugistasime alla mõned viilud leiba koos Moldovast ostetud tuunikalakonserviga. Seejärel pakkisime asjad ning asusime sadama poole teele.