Margus oli endale pähe võtnud, et tuleb Transnistriasse minna. Enamusel kaartidest te sellist riiki ei leia – ametlikult ei ole seda justkui olemas, sest praktiliselt keegi (peale Venemaa vist) ei ole Transnistriat tunnustanud. Ometi on neil oma valitsus, oma rubla, ning muidugimõista ka toimiv piirikontroll. Olime lugenud õuguslugusid sellest, kuidas sellesse Moldova territooriumil asuvasse “vabariiki” ei pääse ilma hulgaliselt sularaha loovutamata, ning et politsei pidi igal võimalusel püüdma väljamõeldud rikkumiste eest trahve kasseerida. Just selline koht, kuhu iga normaalne turist tahab minna!
Enne Transnistriasse jõudmist on Moldova migratsiooniministeeriumi kontrollpunkt (piiripunkti kui sellist ei ole, sest ametlikult ei ole tegemist riigipiiriga), kus väljumistempleid passidesse ei lööda, kuid infosüsteemidesse tehti siiski kanne selle kohta, et me oleme läinud, ja meie sõiduk ka. “Kõike head” protseduuride lõpetuseks kõlas ametnike poolt mitte pelgalt viisakuse, vaid siiraste soovidena. Sealt edasi puudub Moldoval kontroll oma territooriumi üle.
Transnistria võttis meid vastu piiripunkti mõõtu rajatistega. Esimese asjana küsiti meie käest, kas me oleme kursis, et mootorrattad tuleb sisseveoks vormistada, ning et tuleb maksta impordideklaratsiooni esitamise eest ning soetada kohalik liikluskindlustus. Mõte hakkas juba liikuma selles suunas, et “hakkabki pihta”. Olime valmis juhul kui summad jaburaks minema hakkavad, otsa ringi pöörama. Esmase hinnanguna pakutud numbrid olid üsna mõistlikud, nii et ostustasime üritada seda kadalippu läbida. Migratsioonikontroll oli sujuvamast sujuvam (muide, templeid me passidesse siiski ei saanud, vaid ainult immigratsioonisedelid). Tolliga oli veidi keerulisem lugu – selles mõttes, et nagu Valgevenessegi minnes, tuli kahes eksemplaris täita detailne impordideklaratsioon, maksta kahe tsikli peale kokku 13 eurot menetlustasu ja kindlustustasu (sain isegi tšeki, ning 15 eurost kohalikes rublades kaks eurot tagasi!), oodata 20 minutit, kuni impordipaberid vormistati, ning alles siis saime liikuma. Vastupidiselt siit ja sealt kuuldule ei olnud korruptsioonist märkigi.
Sõitsime siiski ettevaatlikult. Sihiks oli jõuda pealinna Tiraspoli. Juba piiriületusel saime aimu, et kommunism on Transnistrias kuum teema – piiripunktis suurelt eksponeetitud vapp meenutas kangesti vana, head punast aega. Tiraspoli jõudes nägime igal pool loosungeid stiilis “Ühtsuse nimel Venemaaga!”, loomulikult koos rohkete rinda riputatud medalitega sõjaveteranide piltidega.
Ei läinud kaua, kui ühelt segasevõitu ringristmikult välja pöörates nägin kõrval miilitsa autot, ning hetk hiljem juba saua helkimist. Tõmbasin kõrvale, noor politseinik küsis juhiluba ja tehnilist passi ning palus sealsamas olevasse putkasse tulla. “No nüüd tuleb see siis ära,” mõtlesin. Mitte isegi niivõrd trahv, kuivõrd need ebameeldivad läbiriääkimised mendi tasku mineva summa teemal. Istusime siis, üks ühe, teine teisel pool lauda. “Vaadake, te ületasite pidevjoont…” Aknast välja vaadates oli ringristmikku näha, ning tõele au andes ei olnud välistatud, et kusagil võis seal pidevjoon ette jääda. Liiklus on Transnistrias üsna segane – üsna tüüpiline on, et pooletseise sõiduraja laiusel teel sõidetakse kolmes reas, ning suunaviidad võimaldasid tolles konkreetses kohas tõlgendada asju nii ja teisiti. Ühesõnaga, ei olnud välistatud, et mul Margusele järgi tuterdades seal midagi kahe silma vahele jäi. Ilmselt oli see mu nõutu olek, ja fakt, et olen välismaalane, mis mu lõpuks päästs. Või see, et ta oli veel noor ja kogevenatu. Midagi ta arvutisse toksis, kuid andis dokumendid tagasi ja soovis head päeva. Milline kergendus!
Marguse kinnisidee oli Tiraspoli üheks sümboliks oleva Lenini kuju juurde saada ja pilti teha. Selleks pidime kesklinna poole suunduma. Kui pilt tehtud ja liikuma hakkasime, oli justkui välk taevast miilits oma vana Ladaga kohal, vilkurite disko käimas.
Miilits: “Te ületasite pidevat joont!”
Margus: “Võib-olla tõesti”
Miilits: “Kas te ei teadnud, et kesklinnas on mootorrattad keelatud?”
Tundus täiesti absurdne väide, mis justkui viitas sellele, et läheb ikkagi tõsisemaks rahaküsimiseks.
Margus: “Mina sellist märki ei näinud”
Miilits: “No siis võib-olla tulite mööda väiksemat tänavat?”
Margus: “Pole välistatud, me ei tunne linna”
Miilits: “Tuleb trahv kahekordse rikkumise eest – kui kohapeal protokollime, siis minimaalne trahv on 10 eurot tsikli kohta, maksimaalne 50 eur”
Margus: “Sooviks seda mootorrataste keelumärki näha!”
Miilits otsis autokooli märkide raamatu välja ja viitas vastavale pildile.
Margus: “Väga tore, tahaks näha, kus see asub”
Miilits vaatas hoolikalt meie mõlema dokumente, täitis pikalt terve kirjandi jagu protokolli ja ütles summa Transnistria rublades, mida meil nii palju muidugi ei olnud”
Miilits: “No kuna olete siin esimest korda siis 20 eurot sobiks”
Margus: “Mul on kahjuks ainult 10 anda“
Miilits: “Sobib ka see!”
Juhuslikult märkas miilits, et Margusel oli ka münte, nii et lõpuks pidi lisaks kümnele eurole andma ka üheeurose mündi. Mälestuseks, või nii. Miilitsal tundus väga hea meel olevat. Kahtleme küll, kas mingigi osa sellest riigikassasse läks, aga õnneks ei olnud mingi astronoomiline summa. Ja pidevjoone ületamine seal kohas oli fakt, sest seda me tegime.
Olgu öeldud, et tagasi sõitsime mööda peateed ja tõepoolest oli mootorratta keelumärk puude varjus – Tiraspoli kesklinna neid pole lubatud. Nii et kõik oli miilitsa poolt aus, ning mõtlesime, et 11 euroga pääseda on kuradima hästi. See on meie esimene ametlik trahv üle 250 000 kilomeetri motomatkamisel.
Enne Transnistriast väljumist peatusime korraks tanklas, et kahe euro väärtuses Transnistria rublade eest juua osta (seda sai omajagu, aga välja ei ole mõtet selle rahaga minna, sest peale Transnistria ei tunnista seda keegi), kus ajasime kohalikega veidi juttu. Elu pidavat ikka omajagu parem olema, kui Moldovas, ning Venemaa aitavat kõvasti. Pensionäridele pidavat iga kuu kümne euro jagu Venemaalt lisa tulema. Ainuke häda on, et vaatamata võimsale tööstusele on midagi eksportida väga keeruline, sest ümberringi on “vaenulikud maad”.