… ehk meie kultuuriruumis pigem tuntud kui Kišinjov, on meie kodunt umbes 2000 kilomeetri sõidu kaugusel, ja tundus sobiva kohana, et pikast transiidist veidi taastuda, enne kui meie marsruut veidi rohkem ida suunas kulgema hakkab.

Linn ise ei ole tegelikult midagi erilist, st ei ole erilisi vaatamisväärsusi (peale mõningaste kosmoseajastusse pürgivate disainielementide nõukaaegsetel betoonkolosseumidel, nagu neid endistes sovietimaades ikka kipub olema). Üheks olulisemaks põhjuseks siia sattuda on enamuse jaoks ilmselt viinamarjaistanduste ja veinikeldrite rohkus ümbruskonnas, ning asjaolu, et Chisinaule üsna lähedal (kesklinnast umbes 45-minutilise sõidu kaugusel) asub Guinnessi rekordiomanik, Milestii Mici veinikompleks, millele kuuluvad endisesse paekivikaevandusse rajatud maa-alused tunnelid kogupikkuses umbes 200 kilomeetrit peidavad endas enam kui kaht miljonit veinipudelit. Osalt on tegemist Milestii Mici enda toodanguga, ent sinna viivad oma veine hoiule teisedki tootjad ning kollektsionäärid välismaaltki, kes hinnaga umbes 150 eurot aastas rendivad paarisadat pudelit mahutavaid caza’sid ehk panipaikasid. Nimelt on maa-alustes koobastes ideaalsed säilitustingimused – temperatuur püsib 12-14 soojakraadi juures, ning õhuniiskus on 85-95%.

Ei jäänud meilgi muud üle, kui kogu seda imet kaema minna. Kuna tunnelid moodustavad paraja rägastiku, siis mõistagi ei lubata sinna omal käel kondama minna, vaid tuleb ühineda organiseeritud ekskursiooniga, mis kulgeb hiiglaslike veinivaatide ning veinikollektsioonide vahel. Raske on ettegi kujutada, milliseid põnevaid maitsevaritsioone need lõputuna näivas labürindis paiknevad vaadid ja pudelid sisaldavad… Igal juhul annab sedalaadi võimas “ladu” aimu sellest, kuivõrd oluline roll on veinil mängida Moldova veinipärandis.

Kohapeal oli võimalik veine ka kaasa osta, ning valisime välja kaks eri hinnaklassi veini. Kallim, umbes 10-eurone, maksaks Eestis kindlasti kaks, kui mitte kolm korda rohkem – seepärast kasutasime võimalust, et mõistlikuse piiresse jääva hinnaga midagi eriti head ära proovida. Tegemist oli 1986. aasta saagist valmistatud punase veiniga, mis oli villitud 1997. aastal. Ehk siis mitte päris Konsumi alkoholiosakonna rida.

Kasutasime võimalust, ning käisime ära ka oluliselt kommertslikumas veinikeldris, mida omab Moldova üks tunnustatumaid veinitootjaid, ehk Cricova. Ekspositsioon oli võimas, mis seal salata…

 

Nagu Milestii Micis, saab ka seal oma veinidele rentida panipaiga, ja nii jäid silma näiteks Angela Merkelile, José Manuel Barrosole ja ka näiteks Aserbaidžaani president Ilham Aliyevile kuuluvad veinikollektsioonid.

Kuid söögist ka… Nagu ennist mainitud, ilmestavad Moldova maastikke silmapiirini ulatuvad põllud ja istandused, ja nii pole midagi imestada, et igasugune värske kraam on odav, ja samas ülimalt maitsev. Isegi supermarketis maksab kilo mahlaseid, magusaid virsikuid, alla poole euro – turul saab neid ilmselt veelgi odavamalt (ja veelgi magusamaid). Tundub, kui paradiis, eht kohalikud teavad rääkida, et pärast seda, kui Venemaa kehtestas impordile piirangud, on väga suur hulk kohalikust põllumajandustoodangust määratud raisku minemisele – aprikoosid mädanevad puude all ning osa saagist valatakse kraavidesse.

Toit on meie omast juba märkimisväärselt erinev – populaarsed on mitmesugused taignatooted, nagu pirukad ja pannkoogid, ning kartuli asemel näib populaarne olevat mais. Tuleb ka lisada, et toit on maitsev, ning hirmsasti tahaks igasugu erinevaid roogasid proovida, kuid pole nii palju aega.

Söögi ja joogi vahepeale väisasime Chisinau lähistel asuvat Orheiul Vechi kloostrikompleksi, mis asub looduslikult väga erilises kohas.