Üks suur valge laik meie maailmakaardil, mida mõni aeg tagasi kolm aastat järjekindlalt “läbi käidud” sai, jäi kuidagi kripeldama. Küll sai vahepeal närvide rahustuseks Islandil käidud (sellest ehk kunagi hiljem), aga see on maailma mastaabis ikkagi köömes. Nii et pärast pikka vaagimist võtsime südame rindu ning vaatasime sellele valgele laigule väljakutsuval pilgul otsa. Pakkisime asjad kahele mootorrattale ning asusime teele. Eks näis, kaugele jõuame…

Kõigepealt võtsime nii soojenduse mõttes suuna lõunasse, ehk täpsemalt Daugavpilsi. Miskipärast polnud kunagi varem Läti idaossa sattunud – olgem ausad, paljusid sealkandi vaatamisväärsusi te teate? Peilisime välja, et Daugavpilsis on üks iidamast-aadamast kindlus, mis viimati täitis nõukogude armee staabi funktsiooni, kuid nüüd seisab parajalt pirakas kompleks suuresti kasutult, massiivsed stalinistlikud hooned endale puid katusele kasvatamas, uksed-aknad laudadega kinni löödud ja tabalukustatud. Samas on terves kompleksis maas uhiuus sillutis, ning selle servas kunstimuuseum, mis lubab oletada, et kohalik omavalitsus on võtnud nõuks arendada (nõukanostalgia) turismi.

Niipea kui Daugavpilsist välja saime, hakkasime otsima sobivat telkimiskohta, ning üsna pea oli meil telklaager veidi kõrvalisemal aasal juba püsti. Nagu pildilt näha, on meie matkavarustusse lisandunud Hillebergi tarp, ehk siis vihmakindel kate (mis halbade ilmade tõttu end juba matka esimestel päevadel korralikult õigustanud on), ning Helinoxi kokkupandavad matkatoolid – oleme vist vanaks jäänud, aga enam ei viitsi püsti seistes / kükitades suppi keeta ja süüa, vaid tahaks rohkem mugavust. Kahele mootorrattale mahub ka mõnevõrra rohkem kraami.

Järgmisel hommikul sisenesime juba Valgevenesse. Piiriületus võttis oma paar tundi, ehkki mingeid jamasid ei olnud – kõik olid hoopis väga sõbralikud ja abivalmid. Aega võttis impordideklaratsioonide täitmine kahes eksemplaris, ning nende ümbertrükkimine tolliametnike poolt.

Räägitakse, et Minskis ei ole midagi vaadata. Tõsi ta on, et vaatamisväärsusi kui selliseid, napib, kuid tegelikult on väga huvitav tutvuda elukeskkonna kui sellise, või tänavapildiga. See ütleb riigi kohta kahtlemata rohkem kui ükskõik milline monument või katedraal. Muide, ehituskultuurist rääkides – Ida-Euroopas leiab ikka üsna huvitavaid lahendusi…

Minskis käisime esimest korda väljas söömas – kaua sa jõuad konserve manustada…

Maapiirkonnad Valgevenes on muidugi midagi hoopis teistsugust kui pealinn – reeglina ühekorruselised eramajad, väikesed külad. Seda kontrastsem on leida siit-sealt ajaloolisi hooneid, mis on hoolikalt restaureeritud, samas ümberringi on ikka väikesed majakesed marjapõõsaste ja peenralappidega.

Kokkuvõttes pakkus Valgevene korralikku nostalgialaksu – mul tuli ikka mõnuga lapsepõlv meelde.

Edasi tuli Ukraina, millest jäid meelde sõbralikud inimesed ning ootamatult muhklikud teed. Suurem osa põhja-lõuna suunalisest transiidist ei pakkunud ka erilist silmailu, vaid lõuna pool, kus Karpaadid mõjutavad veidi topoloogiat, oli väheke huvitavam sõita.

Ja sealt jõudsime juba otsapidi Moldovasse, mis on juba peaaegu et eksootiline riik, kuna ei ole kuulnud küll, et sinna palju reisitaks. Põllud, istandused…. niikaugele kui silm ulatab nägema. Üldmulje on kuidagi muhedam kui Ukrainal (teed on ka veidi paremad). Eriliselt on meie tähelepanu tõmmanud suuremate asulate sissesõitude juurde paigaldatud installatsioonid, mida on ühtviisi palju nii Valgevenes, Ukrainas, kui Moldovas – mujal maailmas ei ole sellist asja nagu eriti näinud, kuigi tegemist on igavesti põnevate märkidega…. ehkki jah, pigem näikse tegemist olevat nõukaaegse pärandiga.