Algidee oli teha kahes keeles versioonid, aga osutus nii piisavalt ajamahukaks, et seekord jäi siiski vaid inglisekeelne – ehk siis lihtsalt vaadake pilti ja kuulake muusikat. 🙂 (tegelikult ma usun, et enamus siin lehel käijatest valdab inglise keelt)
Sildiarhiiv: kamerun
Aafrika looduses ja liikluses
Kongo-Gaboni liivatee video jätkuks paneme üles veel mõned videolõigud tüüpilisest liiklemisest Saharast lõunasse jäävas Aafrikas, mis meie arvates väga hästi iseloomustavad siinseid olusid – üks video Kameruni dzhunglirajalt, üks liiklemisest Benin Citys, Nigeerias (kodus mitte järgi teha!), ning üks linnapiltidest Lomés, Togo pealinnas. Vast annavad aimu, kuidas tunne kahel rattal on – lisage veel niiske troopiline kuumus, milles kogu paks tsiklivarustus läbi higistatud, nina ning kurku kriipivad liiklusummiku heitgaasid, silmi sügelema ajav räpaste tänavate tolm ja veoautode diislitahm, pluss kõik need kolmanda maailma võimendatud aroomid, kus solgitorud otse tänavakraavi jooksevad, siis ehk saate tunde kätte ja võib-olla mõistate, miks ka meie liikleme samas stiilis nagu kohalikud, ehk nagu oleks peast soojad.
NB! Kindlasti ei kõlba kasutamiseks mootorrattasõidu õppevideotena tsiviliseeritud Euroopa tingimustes! 😛
Jumala abiga
Pärast Kribi põrutasime otse Limbesse, mis asub samuti mere ääres, kuid kus rannad ei olnud enam kaugeltki mitte nii idüllilised ning kus aina lahistas vihma sadada, päevast päeva. Pidavat olema üks vihmasemaid kante maailmas, kuid isegi kui see nii ei ole, peab ta kindlasti olema üks vihmasemaid kante Saharast lõuna poole jäävas Aafrikas – praegusel vihmaperioodil muidugi eriti. Meie Kesk- ja Lõuna-Aafrika kaardil on üks nurk pühendatud eri linnade kliimaskeemidele, ning Limbest kiviviske kaugusel asuv Douala on ilmselgelt vetejumala pärusmaa, sest juunist septembrini sajab seal igakuiselt maha üle 400 mm vihma.
Läbi raskuste
Kamerunis oli meil plaan sõita Atlandi ookeani ääres asuvasse Kribisse, kuhu jõudmiseks lõunapiiri äärest on põhimõtteliselt kaks teed – mööda asfalti läbi pealinna Yaounde, või mööda mudarada, aga see-eest otse. Kuid kes see ikka viitsib ringiga minna?
Põhjapoolkeral tagasi
Teel läbi Gaboni põhjaosa ületasime viimast, ehk neljandat korda ekvaatorit. Võiks ju küsida, miks ekvaator kellelegi korda peaks minema, sest mis ta muud on kui üks imaginaarne joon. Kuid kas pole nii, et säärased asjad, mida käega katsuda ei saa – nagu igasugu reeglid ja määratlused – on meie tsivilisatsioonis hirmus tähtsad?