Teel läbi Gaboni põhjaosa ületasime viimast, ehk neljandat korda ekvaatorit. Võiks ju küsida, miks ekvaator kellelegi korda peaks minema, sest mis ta muud on kui üks imaginaarne joon. Kuid kas pole nii, et säärased asjad, mida käega katsuda ei saa – nagu igasugu reeglid ja määratlused – on meie tsivilisatsioonis hirmus tähtsad?

Igal juhul tähistas seekordne ekvaatoriületus meie jaoks jõudmist kodupoolkerale, tuttava taeva alla, ning see tuli ära märkida. Me pole enam “peajalgsed” vaid Eestist vaadatuna kõnnime ikka õiget pidi 🙂

Muide, ekvaatoril on ju gravitatsiooni jõud maa pöörlemisest tuleneva ning sellele vastu töötava tsentrifugaaljõu tõttu väiksem ning asjad kaaluvad vähem kui muudel laiustel 🙂

Ühes suuremas teele jäänud külas sattusime peale ilmselgelt mingile rituaalsele tantsule, mis käis plataanikobara, tetrapakis veini, pudeli toiduõli ja viski ümber. Poisid tagusid puupakkudest õõnestatud trummidel meile harjumuspärase lääneliku muusika mõistes üsna kaootilisi rütme (kuigi kui Saharast lõuna poole jäävas Aafrikas pikemalt olla, kõlab see juba väga süsteemipäraselt ja ehk ka tõsisem lääne melomaan kuuleb lindistatud rütmis mingit mustrit) ning tüdrukud võdistasid puusasid, kiiremini veel kui Shakira.

[audio:Gabon_Mitzic_elusbiit.mp3|titles=Mitzic, vuudu elusrütmid ja tants]

Mõnikord eri rahvaste ja hõimude rituaale vaatates mõtlen, kui sarnane on ikka meie mõttemaailm – nemad tantsivad siin toidu ümber, meie aga mängime kadri- ja mardisante ning jätame suures ebausus uusaastaööks kaksteist rooga lauale. Võime ju käia pühapäeviti kirikus või reedeti moshees, aga lõppude lõpuks on usk esivanematesse või Universumisse meil kõigil ikkagi suuremal või vähemal määral veres.

Pärast vuudurütme oli hea sukelduda kaootilisuse poolest üsna sarnastesse loodushelidesse meie telkimiskohas – Gabon on rahvaarvult sama suur kui Eesti, kuid mõõtmetelt kolm korda suurem, nii et tühja ruumi on justkui palju, aga justkui ei ole ka, sest terve Gaboni põhjaosa on vihmametsa all ning vihmamets on nii tihe, et seal ei mahu hästi kõndimagi, rääkimata siis veel telgi ülespanemisest. Siin-seal mõni avaus siiski trehvab, kuhu tsikliga napilt ligi pääseb.

Nii me siis uinusime puhta loodusliku audiofiilia – meie ümber kihiseva elu saatel, kui päevased liigid oma viimased jutud rääkisid, ööliigid ärkasid ja kui kogu ring uuesti rõskes hommikuvärskuses vahetus. Teisisõnu, Gaboni vihmametsa heliatmosfääril on mitu nägu, nagu lindistused eha, kesköö ja koidu ajal seda tõestavad:

[audio:Gabon_dzungel_6htu.mp3,Gabon_dzungel_1AM.mp3,Gabon_dzungel_hommik.mp3|titles=Gaboni dzungel õhtul,Gaboni dzungel öösel,Gaboni dzungel hommikul]

Pärast viimase aja avaraid maastikke oli läbi dzhungli sõita omaette emotsioon – kuidagi nii roheline ja lopsakas on kõik. Ehk tuleb see ka sellest, et oleme ekvaatoriületusega otsapidi jõudnud vihmasesse aastaaega, mis vähemalt mõneks ajaks tähendab heal juhul pilves ilma, halvemal juhul aga sõitmist paduvihmas ning sügavates lompides. Vähemasti peaks meid ees ootama suures osas asfalt.