Kui nüüd mõtlema hakata, siis oleme Aafrikas üht- või teistpidi kokku puutunud iga külastatud riigi pealinnaga, välja arvatud Maseruga (Lesotho). Vaatamata sellele, et neis huugavates sipelgapesades pole pea kunagi suurt huviväärset, ning hea meelega sõidaks igast viimasest kui ühest suure kaarega mööda, on reaalselt ainult läbisõiduga õnnestunud piirduda vaid Dodoma (Tansaania) ja Maputo (Mosambiik) puhul. Kõigis ülejäänutes oleme veetnud vähemalt ühe öö, enamasti rohkem veel – meenutagem kasvõi pooleteise kuu pikkust boksipeatust Nairobis (Kenya), või siis nädalaid, mis on kulunud viisade ootamisele Djibouti Citys (Djibouti), Lilongwes (Malawi) või Brazzaville’is (Kongo).

Gaboni pealinn Libreville jäi meie radarile tehnilistel põhjustel, sest viisad kahe järgmise riigi, Kameruni ja Nigeeria, tarvis olid meil juba passides ning Libreville’i tulek iseenesest tähendas kavandatud marsruudist päris korralikku kõrvalepõiget – mitusada kilomteetrit edasi ja samapalju tagasi. Ehk oleks pooleldi libiseva siduriga õnnestunud ka Kamerunini välja vedada, ilma liigseid kilomeetreid sõitmata, kuid eeltöö internetis lubas arvata, et siin on üks korralikum töökoda, nimeks Nitrojets, kus ei pea tsikli lahtivõtmiseks ja kokkupanemiseks küla pealt tööriistu laenamas käima, vaid kus on kõik põhiline olemas. Omanikuks shveitslane, loomulikult.

Nii et kui Libreville’i jõudsime, otsisime esimese asjana üles sellesamuse töökoja, kus meil lahkelt lubati paari ruutmeetrit põrandapinda ning tööriistu kasutada. Seejärel asusime otsima võimalusi vajalike varuosade siiatoimetamiseks. See ei olnud lihtne ülesanne, sest vajalikke juppe oleks pidanud hakkama tellima mitmest eri internetipoest, mis oleks saatmiskulu (mis kiirkulleriga on niigi märkimisväärne) mitmekordistanud. Olime uurinud muidugi ainult Inglismaa veebipoodidest, kuid mitte Saksamaa omadest, millest me suurt midagi ei tea.

Tuli mõte kirjutada Aafrikas kohatud saksa matkasellidele Siggile ja Gerdyle (viimane on BMW maastikusõidukoolituste instruktor), et küsida hästivarustatud veebipoodide kohta Saksamaal. Ja ennäe, enne kui arugi saime, oli Siggi otse lennujaamast (tuli välja, et nad olid just oma Aafrika reisi lõpetamas ning tagasi koju lendamas) ühendust võtnud Siebenrocki veebipoega Saksamaal ning valmis meile ise kõik jupid ära tellima, nii et me ei peaks isegi hakkama üle interneti krediitkaardiga tehinguid tegema, vaid maksaksime talle hiljem tagasi. Isegi selles oli ta veebipoega kokkuleppele saanud, et pakk pandaks teele erakorraliselt ruttu ning et pakiga pandaks meile kaasa arve väiksemas summas kui tegelik, et impordimaks Gabonisse saates ei tuleks väga suur. Geniaalne!

Pakki juppidega oodates, ning et aega mitte asjata raisata, käisime ära Benini ja Burkina Faso saatkonnas – lootuses, et ehk õnnestub teel põhja suunas mõnd pealinna siiski vältida – ning käisime välja vastavalt 40 USD ja 100 USD kummagi viisa eest. Samuti tegime natuke parandustöid – lasime tagasi õmmelda liiva sees ukerdades küljest kukutud küljekoti luku, lappisime veid paagikotti ning parandasime ribadeks kulunud sõidusaapaid.

Mõned pildid linna peal ringi tiirutamisest, ning taustaks lõike vuuduteemalisest raadioprogrammist, kusjuures terve see raadiojaam särises – ilmselt vigane saatja või halb maandus vms, aga annab ju vuudule veelgi särtsu juurde 🙂 :

[audio:Libreville-Vuuduraadio-1.mp3,Libreville-Vuuduraadio-2.mp3,Libreville-Vuuduraadio-3.mp3,Libreville-Vuuduraadio-4.mp3,Libreville-Vuuduraadio-5.mp3,Libreville-Vuuduraadio-6.mp3|titles=Libreville vuuduraadio,Libreville vuuduraadio,Libreville vuuduraadio,Libreville vuuduraadio,Libreville vuuduraadio,Libreville vuuduraadio]

Mõned päevad hiljem oligi pakk juppidega kohal – saksa efektiivsus on lihtsalt hämmastav! Pikemalt mõtlemata veeresime töökotta, kus asusime tsiklit lahti võtma.

Ja siis, terve päev pausita nokitsemist ja oligi tehtud. Ei hakka siin pikemalt sellest kirjutama, sest seesama töö on meil kirjeldatud juba kuskil ettevalmistuste all. Vahe ainult selles, et seekordne sidur on õlikindel, mis saigi tegelikult võetud väikesest paranoiast, et ehk see libisemine tulenes õliseks saanud sidurist (ehk siis võimalik väike õlileke käigukasti või mootori poolt kuiva siduriruumi). Õnneks oli lahti võttes sidur ilus, kuiv ja siduriplaadil kulumisruumi pidanuks veel törtsu olema: mõõtsin paksuseks veidi alla 5 mm, BMW inseneride sõnul peaks ta täielikult kulunud olema alles 4,5 mm juures. Ilmselt oli vedru lihtsalt väsinud ja pommraskeks laaditud hea mootoriväändega ratta all annab ta lihtsalt varem libisemisest märku. Igatahes peaks müügijutu järgi Siebenrocki sidur originaalist tunduvalt kauem kestma. Kuigi ilmselt Eestisse jõudes peab ikkagi kõik uuesti lahti kiskuma, sest võlliotsad said kõik madalakvaliteedilise tavotiga määritud, mis ilmselt ei kesta siduri eluea jagu. Polnud kvaliteetset määret lihtsalt saada siin Libreville’s, olgugi et pealinn – kokkuvõttes ikkagi Aafrika. Ja koos kõva vedruga on uus sidur ulmelise haardega – libisemishetke praktiliselt polegi, kohe “võtab” niiöelda – täielik kontrast võrrelduna normaalse kuivsiduriga, mis mulle sujuvama tunnetuse poolest märjast sidurist üldiselt palju rohkem meeldib. Loodetavasti sissekulumisega see jõhkralt järsk haare veidi paraneb.

Ühtlasi leidsime kiige mahavõtmisega ka põjuse, miks meie amordipoldid kõik murduvad – selleks on ühelt poolt täielikult deformeerunud amordipuks. Seda puksi on muidugi väga raske kuskilt saada, polegi kuulnud, et keegi teda kunagi üldse vahetama oleks pidanud. Seda siia eraldi saatma hakata on kah ilmselt mõttetult kallis, nii et vist ei jää muud üle kui uusi polte talle “sööta” ja loota, et miski amordil endal sellepärast ära ei murdu.