Kamerunis oli meil plaan sõita Atlandi ookeani ääres asuvasse Kribisse, kuhu jõudmiseks lõunapiiri äärest on põhimõtteliselt kaks teed – mööda asfalti läbi pealinna Yaounde, või mööda mudarada, aga see-eest otse. Kuid kes see ikka viitsib ringiga minna?

Mudaradadega, mis kuival aastaajal võivad olla vägagi aktsepteeritavad, on see häda, et nad kipuvad iga vähegi suurema saju korral väga libedaks muutuma, nagu või sees sõidaks – ja kirjade järgi on siin praegu märg aastaaeg. Kuid ilm rääkis veidi teist juttu – isegi päike piilus julgustuseks aeg-ajalt pilvede vahelt, nii et otsustasime asfaldilt maha keerata ning rattad “mudaseks” teha.

Algas kõik kenasti – isegi paljulubavalt – muda oli kuiv ja seega kivikõva ning ei libisenud kuhugi, nii et polnud muud kui pöidlaid pihus hoida, et see nii ka jääks – nimelt on see mudarada 170 kilomeetrit pikk ning kui, ütleme, poole peal vihma hakkaks ladistama, siis oleks tagasi päris pikk tee sõita. Kuid algus oli hea – paks vihmamets, hubased külad – nagu peab.

Siis juhtus see, mis oli määratud juhtuma – ootamatult tekkis teele märg lõik, mis justkui kliister pani ratta vänderdama, ning juba olimegi teepervel külili. Sama saatus ootas ka meile parasjagu samal ajal vastu tulnud võrri, nii et korraks tekkis hetk, kui kaks tsiklit olid külili poris, üks ühel pool, teine teisel pool teed. Nii jabur, et naersime kõik.

Tegelikult ei olnud naerda midagi, sest matsuga oli siseküljelt päris mõlki läinud parempoolne kohver, mille ülaserva ja kaane vahele tekkis sentimeetrine avaus. Nüüd tuli päris kindlalt loota, et vihmasadu ei tuleks, sest muidu oleks vesi lahinal kohvrisse läinud. Pisut skeptilised selles osas, kas meil praeguse lagunemisindeksi (iga paaripäevase sõidu järel remont) juures õnnestubki kunagi koju jõuda, veeresime edasi.

Kuid teele jäävad külad olid jätkuvalt hubase atmosfääriga ning dzhungel jätkuvalt tihe.

Siis ühel hetkel, nii umbes 110. kilomeetril hakkas Margus närviliselt sidurikangi lõksutama: “Noh, mis see siis veel tähendab?”. Lõksutas, lõksutas, jäime seisma. tuli välja, et sidurivarrast lükkav hoob (või mis iganes – kriitiline jupp) oli pooleks murdunud ja enam ei saanud käike vahetada. Ma ei tea kuidas, aga kuidagi saime edasi sõita – peaasjalikult teise käiguga, läbi kõigi aukude ja üle mügarike, aga polnud midagi parata. Kuidagi jõudsime nii isegi Kribisse välja. Aga jah, ma ei tea, kuidas sellise lagunemisindeksi juures õnnestub kuhugi jõuda.

Siin, Kribis, muide annaks täitsa elada. Palmid, meri…

Kuid erilisest lõõgastumisest ei saanud juttu olla, sest jälle tuli hakata tsiklit lahti võtma. See hoob, mis katki läks, oli vaja tagasi kokku keevitada, kuid selle teine ots on nii lollisti tsikli külge kinnitatud, et andke abi. Kuidagi saime ta tsikli õõnsusest välja urgitsetud, kuid tagasisaamine oli hoopis teine ooper. Ütleme nii, et mul isiklikult pole eladeski käed veel nii tavotised olnud kui seda hooba ja selle polte urgitsedes, aga mis teha, edasiliikumine nõuab ohvreid – oli vaja väiksemaid käsi õõnsustes töötamiseks, milleks Marguse omad liiga suured olid. Mitme tunni meeleheitliku katsetamise järel saime selle hoova lõpuks paika – nüüd ei jää üle muud kui loota, et siinne vilets külakeevitus ka vastu peab.

Paagikoti kinnitusi pidime ka uuesti kinni õmblemas käima:

Kohvri tagusime ka kuskil teeäärses töökojas paika, aga mõned mõrad tundusid sees olevat, nii et eks näis, kas ja kuidas nad arenevad. Siin ei ole teda mõtet keevitama hakata, muidu on pärast veel hullem. Oh, milline optimist ma olen…