Pärast Kribi põrutasime otse Limbesse, mis asub samuti mere ääres, kuid kus rannad ei olnud enam kaugeltki mitte nii idüllilised ning kus aina lahistas vihma sadada, päevast päeva. Pidavat olema üks vihmasemaid kante maailmas, kuid isegi kui see nii ei ole, peab ta kindlasti olema üks vihmasemaid kante Saharast lõuna poole jäävas Aafrikas – praegusel vihmaperioodil muidugi eriti. Meie Kesk- ja Lõuna-Aafrika kaardil on üks nurk pühendatud eri linnade kliimaskeemidele, ning Limbest kiviviske kaugusel asuv Douala on ilmselgelt vetejumala pärusmaa, sest juunist septembrini sajab seal igakuiselt maha üle 400 mm vihma.

Nii et ilmselgelt ei länud me sinna rannapuhkust veetma, vaid ikka asja pärast. On ju Kamerunist maad mööda kodu poole saamiseks jämedalt võttes kaks varianti – kas minna edasi Nigeeriasse, või põrutada põhja suunas Tshaadi ja sealt Nigerisse. See teine oleks tegelikult olnud huvitavam (ja oleks meie rahandus- ja kultuuriministritel kahtlemata põhjustanud omajagu stressi), kuid tiir ümber Tshaadi järve tähendanuks jällegi korralikku liivas müttamist, mille järele meil enam erilist isu polnud. Otsustasime niisiis Nigeeria kasuks, mis ausalt öeldes erilist ahvatlust ei tekitanud, kuid tundus lihtsam. Seiklusi on ju nagu olnud küll.

Lihtsam ei tähenda muidugi seda, et ongi nii, et lähed sisse ja tuled jälle välja. Kõigepealt oli vaja sinna saada, kuid peatee Kameruni ja Nigeeria vahel on mudatee ning iga jumala päev ladistab seal lakkamatult vihma sadada. Otsustasime järgida mõistuse häält ehk poriballeti ja -piruetid seekord vahele jätta ning minna hoopis praamiga, Limbest Calabari. Järjekordne reisijateveoks mõeldud praam niisiis, ja käib korra nädalas – seda me Limbes mõned päevad ootasimegi.

Meie suureks õnneks lubas hotelli juhatus meil telgi panna otse välibaari katuse alla, sest muidu oleksime vist otse ja omadega vihmaveega minema uhutud, kuid kuidagi trööstitu oli see olemine ikka – nii niiske, rõske ja nii hall. Kariina vedas aina Põhja-Aafrika kaardil näpuga järge, kusagil Mauritaania kandis, ning soigus, et tal on kõrbenostalgia.

Ühel pärastlõunal andis taevas lootust, et üks tunniks ajaks jätab vihm järele. Võtsime kohe kaamera näppu ja läksime linna peale uudistama – täitsa lahe kalaturg ja sellega kaasnev melu oli, eriti ähvardava taeva ning aeg-ajalt piiluva päikese taustal.

Siis jõudis kätte päev kui praam pidi minema. Läksime lõunaks sadamasse kohale, et tsikkel läbi kitsa ukse peale laadida (seda on kõige mugavam teha tõusu ajal, muidu on palju võimlemist) ning formaalsused korda ajada. Tsikli pealelaadimise eest taheti muidugi hingehinda (tuues põhjuseks “ebastabiilset turuseisu Euroopas ja USA-s”), kuid suur kauplemine kandis vilja ning lõpuks maksime esialgu küsitust vaid pool (tegelikult ikkagi liiga palju, aga erilist valikult polnud). Varsti oli kaubaruum banaanikaste pilgeni täis laotud, nii et Gessut polnud enam nähagi – st ta oli banaanikastidega üle laotud ja jäi vaid üle loota, et miski suure raskuse all ära ei murdu :P. Praam pidi väljuma pool kaksteist öösel. Kella ühe ajal lasti meid lõpuks pardale ning kümnetunnine sõit võis alata.

Oleme tihtipeale imestanud, mis asendis kohalik kontingent rahulikult magada suudab – võrri seljas, auklikul teel autokastis loksudes… ja nüüd praamil – nii kui istekoha leidsid, nii juba magasidki, mõni veel läbi une kaasa ümisemas telekast tulevatele kristlikele leelotustele. Olime vist ainsad, kellel selgelt üle normi täis laotud (nii et alumised aknad olid kohati vee all) ja tormisel merel hullupööra õõtsuvas praamis und polnud. Õnneks, sest varsti sadas salongi entusiastlik noorhärra, piibel käes, ning hakkas jutlust pidama. Esimene sõnum oli see, et mobiiltelefonid tuleb välja lülitada, sest “veetee mida mööda me liigume, et ole turvaline”, teine sõnum oli see, et võimaluse piires tuleb püsida oma istekohal, et “praam oleks tasakaalus” ning kolmas sõnum oli mõeldud eeskätt kahele pardal viibivale kahvanäole, et me Nigeeria vetesse jõudes “tekile loodust imetlema” ei kipuks. Selline väga julgustav sissejuhatus praamisõitu, kuid ega tagasiteed polnud, sest praam urras juba täistuuridel üha tormisema avamere suunas. Jutluse lõpetuseks tegi noorsand vidukil silmadega publikule selgeks, et muretseda pole midagi, sest Jumal valvab meie üle. Aamen!

Hommikul tajusime mingil hetkel, et praam võttis tuurid maha, paari minuti pärast põrutasime jälle täie hooga edasi. Alles hiljem kapteniga vesteldes tuli välja, et hoog võeti maha Nigeeria piraatide pärast, kes olid praami ümber uudistamas käinud – see ongi siis põhjus, miks meid tekile ei tahetud lasta, sest valge nahk oleks neid kindlasti ahvatlenud.

Calabari sadamasse jõudes kulus jälle tunde, et tõusu oodata ja tsikkel maha laadida – vahepeal jõudis meid küsitleda SSS (ehk State Security Service), kes tundis huvi selle kohta, kui palju maksis Kamerunis kütus ja muud säärast, justkui oleks tõsist alust arvata, et me ei ole päris need keda väidame olevat. Tulime Nigeeriasse oma kõhkluste ja kartustega ja näed, hoopis meie tundusime kahtlased olevat – huvitav iroonia, tõepoolest.

Kõhkluse ja kartustega on küll nii, et Nigeeria pole üldse nii hull paik nagu temast pilti maalida üritatakse. Sest mille poolest on Nigeeria kuulus? Laias maailmas – skämmerite poolest, ning reisikirjanduses – rahaahnete mundrimeeste poolest lugematutes kontrollpunktides. Kuid nagu nii mõnigi matkasell võiks teile öelda, on nigeerlased ühed sõbralikumad ja abivalmimad inimesed üldse, ning kontrollpunkte, milles meid peatati (raha küsimisest ei ole juttugi!) oli terve Nigeeria peale ainult kaks. Veidi häiriv moment oli võibolla see, et liiga tihti näidati näpuga ja karjuti elevil näol “White man, white maan!” ja kuidas veel aafriklastel on võime karjuda – kõritorud ja häälepaelad on neil küll kordi võimsamad kui keskmisel kahvanäol :). Liiklus on kahjuks täpselt nii enesetapjalik nagu sellest räägitakse, ning teed suutsid pakkuda paar üllatust – nagu näiteks põhjatud mudaaugud keset teed, millest ei saa läbi ega ümber. Sellesse kohupiimakreemi sarnasesse põlvesügavusse lögasse jäime ikka korralikult kinni, enne kui üleni poristena imekombel välja suutsime vedada. Huvitav on sumbata selles lägas tegelikult – lurts, lurts!

Plaan oli Nigeeriast nii kiiresti läbi sõita, kui võimalik. Üldiselt me seda taktikat ei kasuta, aga Nigeeria on küllaltki kallis – telkimisvõimalusi eriti pole ning mõistlik hotellituba maksab alates 25 USD/öö. Riigi lõunaosas pole ka suurt midagi näha, põhjaossa ei hakanud aga sellesama hirmsa liikluskultuuri pärast kõrvalepõiget tegema, ehkki seal on vist vähe huvitavam. Ise ka imestame, aga kahe päevaga saime Nigeeriast läbi.