Nigeeriaga, mulle tundub, sai “kahtlane” piirkond läbi, ja nüüd oleme ilmselgelt välja jõudnud rikidesse, kuhu ka turistid tahavad tulla – kuigi Beninist või Togost ei teata laias maailmas palju, õnnestus meil mõne päevaga näha shokeerivalt palju valget kontingenti – ehk siis huvi nagu on.
Nagu öeldud, on Benin ja Togo küllaltki vähetuntud, aga kui millegi poolest neid tuntakse, siis on see vuudu. Nimelt olla ta siitkandist alguse saanud ning siis koos orjadega laia maailma viidud – Brasiiliasse, Kuubale ja mujale. Erinevalt meie pealiskaudsest arusaamisest vuudu kohta, mida ainuüksi Lääne-Aafrikas praktiseerib kümneid miljoneid inimesi, ei ole see mingi hämar religioon, koosnedes pelgalt loitsudest ja inimohverdustest (mis on tegelikult väga harukordsed), kuid omad “veidrused”, mis panevad meid kulmu kergitama, tal on.
Üheks nähtavamaks atribuudiks vuudus on näiteks fetishid – elavad või elutud objektid, millel arvatakse olevat jumalik jõud, ning mida kasutatakse usutseremooniates ning igapäevaselt, et saada näiteks jõudu või kaitset kellegi või millegi vastu.
Benini muusika:
[audio:raadio_Abomey_Benin_1.mp3,raadio_Abomey_Benin_2.mp3,raadio_Abomey_Benin_3.mp3,raadio_Abomey_Benin_4.mp3,raadio_Abomey_Benin_5.mp3|titles=Benini muusikat Abomey’st,Benini muusikat Abomey’st,Benini muusikat Abomey’st – paljud Brasiilia orjad naasesid Togo ja Benini aladele – samba mõjutused on tunda,Benini muusikat Abomey’st,Benini muusikat Abomey’st]Abomeys, mis on tänasel Benini territooriumil aastatel 1625 – 1892 eksisteerinud Dahomey kuningriigi pealinn, külastasime fetishiturgu, mis oli ühest küljest küll üsna tülgastav, kuid teisest küljest jällegi valgustav elamus – kümned ja kümned linnukorjused, loomapead, lahtilõigatud kameeleonid ja nahkhiired ootamas ostjat, et saada ravimiks mõne tõve vastu või tuua mingeid muid hüvesid.
Samuti nagu surnud loomadel ja lindudel, on ka maskidel ja puukujudel täita oma roll. Sattusime peale ka ühe puukuju valmistamisele, milleks pidavat kuluma terve kuu.
Kuna me sellest vuudust tegelikult suurt midagi ei taipa, siis ei hakka sellel siinkohal pikemalt peatuma. Mainiks veel seda, et vuudule olla aluse pannud sellesama Dahomey kuningriigi esimene kuningas – esimene kaheteistkümnest, kes riiki valitsesid.
Iga kuningas lasi endale ehitada palee, mis on tänaseks kõik UNESCO maailmapärandi nimekirjas, aga kui aus olla, siis ega nendele paleedele otsa vaadates ise küll selle peale ei tuleks, et tegemist on kuningliku eluasemega. Tegime neile Abomeys olles tiiru peale, aga mingit erilist emotsiooni ei tekkinud – need, mis on tänaseni säilinud, on kõik suurt ühte nägu ning tegumood on pigem mudaonni või loomaaediku kui palee moodi.
Abomeyst edasi põrutasime lõunarannikule, et kasutade viimaseid võimalusi merd nautida, enne kui mööda sisemaad põhja suunas hakkame vurama. Siin on tegelikult päris troopiline rannaloodus, mida me siinpoolselt Atlandiäärselt oodata ei osanud. Pildikesi Beninist ja Togost, nende loodusest ja inimestest:
Kas need inimesed ise ka mõistavad, et nad nii ilusas kohas elavad? On nad üldse õnnelikud?
Ütleks senise põhjal, et üks keskmine aafriklane tundub sisemiselt õnnelikum kui üks keskmine eestlane :). Kuidagi on nii, et nad naeratavad rohkem ja kuigi ka nemad on üldiselt väga tagasihoidlikud, õhkab neist siiski rõõmutunnet – kui tihti meil keegi mööda teeserva astudes näiteks mõnd viisijuppi ümiseks, või kambakesi bussis või autokastis istudes laulu üles võtaks? Aafrikas on see niivõrd tavaline nähtus. Heakene küll, palju meil teeservas kõndijaid on, või autokastis istujaid – aga see ei ole oluline. Mulle tundub, et oleme oma kompleksides ja materiaalses maailmas nii kinni, et ei tule enam selliste lihtsate asjade pealegi. Paljud aafriklased muidugi küsivad, et kuidas saaks nad Eestisse tulla, et neil siin elu nii raske jne, aga kui aga räägin kui külm ja pime seal enamus aastast on, mõtlevad nad kiiresti ümber 😛
See püüton paistab päris kena olevat, ma võtaks sellise küll koju elama. Aga mis nad nende surnud loomadega teevad, panevad koju seina peale või kannavad kaasas?
Mul sarnane kogemus 2 Margusega. Kord Keenias, soovis üks must mees mulle orjaks tulla (need on musta mehe sõnad) tingimusel, et ma teda toidaks. Elu pidavat raske olema. Lubas kõik mu soovid täita ja pidi väga töökas olema. Kui ma seletasin, et tõenäoliselt on esimene töö lumerookimine ja Eestis on hetkel -20 (oli detsembrikuu) siis taat keeldus 🙂
Viimane pilt on ERITI värviline 🙂
—
Lisaks, mõni post tagasi oli siin juttu viidetest maailmaränduritele ühel teljel, ehk siis motikal. Kaks prantslast alustasid eelmise aasta juunis Liibüast (lugesite õigesti) ja kiitusega selle maa suhtes ei olda kitsid. Link:
http://www.the-great-adventure.fr/wordpress/?page_id=2657&lang=en
(See on siis Aafrika.. “Home” alt leiab seiklused kontinentide kaupa, hetkel kui ma õigesti aru saan, on rändurid vihmade tõttu Alaskas paigal; Motikaks on KTM (ketiga 😛 )
Ma vaatan, et olete jõudsasti juba põhja poole kimanud. Polegi enam palju maad, et Euroopa Liitu jõuda. Et läheks hästi teil see tee!