Aafrikas ringi rännates ei saa kuidagi üle ega ümber orjuse teemast – ehkki meie jaoks tundub see keskagse mõistena, on orjakaubandus siin ilma teinud sajandeid ning näiteks Mauritaanias keelustatud alles 1980ndatel. Sugugi mitte vähem huvitav ei ole see, et kuigi oleme harjunud halvasti mõtlema eelkõige just orjakaubanduse lõpptarbijast ehk orjapidajast, on tegelikult sama kuritegelik roll olnud täita vahendajatel, ehk ei kellelgi muul kui siinkandi kunagistel kuulsusrikastel impeeriumidel (sealhulgas meile tuttav Abomey kuningriik), kelle jaoks orjade müük oli peamiseks sissetulekuallikaks.

Igal juhul on tänaseks aru saadud, et orjakaubandus ei ole ikka õige asi, ning seda püütakse igakülgselt rõhutada. Näiteks on Kongo Vabariigi pealinn Brazzaville nime saanud just orjapidamise vastu võidelnud maadeavastaja de Brazza järgi, ning Kamerunist Ghanani ulatuvat rannajoont tuntakse rahvusvaheliselt kui Orjarannikut. Ghanas endas on orjakaubandust tänaseni meenutamas mitmeid mereäärseid kindlusi, kus orjasid enne pikale mererännakule saatmist kinni hoiti. Suurimaks orjakaubanduskeskuseks terves Lääne-Aafrikas oli Cape Coasti kindlus, mille päikesevalguses erevalgelt särav fassaad justkui üritaks eitada sellega seotud sünget minevikku.

Kui aus olla, siis siiani polnud kogu see orjanduse teema eriti paelunud (ja seepärast ei ole sellest ka suurt midagi kirjutanud), kuid kui Ghana rannikul sattusime ööpimeduses peale ühele tansu- ja muusikaetendusele, tekkis asjade vahel, mida olime senini Aafrika mandril näinud ja kuulnud, äkitselt side, ning järsku oli orjakaubandusel ka minu jaoks tajutav mõõde. Muusikas, mida me kuulsime, oli Brasiiliat ja oli ultramodernseid rütme, ning tantsuliigutused vastasid pea üks-ühele neile, millele olime olnud tunnistajaks Angola keldripeol. Loomulikult võtsid orjad endaga kaasa tükikese oma kultuuri, ning nii on see laia maailma läinud, kuid seda ise näha ja kuulda on ikka teine tera, kui sellest lugeda. Ma pakun, et see, mis toimus meie ees, võiski olla orjade poolt Angolast välja viidud, Brasiilias töödeldud ning (kuna orjuse keelustamisel asusid Brasiiliast paljud orjad ümber Aafrika läänerannikule, eriti Togosse) siinkandis lõppviimistluse saanud kultuurinähtus. Ja need modernsed rütmid – kas pole mitte suur osa muusikast, mida me oleme harjunud kuulma, pärit USA-st, ja kas mustad muusikud ei ole suures osas mitte orjade järeltulijad?

Kuulake ise:

[audio:Ghana_Kokrobite_laiv_1.mp3,Ghana_Kokrobite_laiv_2.mp3|titles=Ghana elusmuusika ja tants Accra lähistel,Ghana elusmuusika ja tants Accra lähistel]

Et jutt liialt filosoofiliseks ei läheks, siin veidi üheselt mõistetavamat materjali Orjarannikult – hubaseid kalurikülasid ning hurmavaid päikeseloojanguid:

Rannik, Ghana peamine vaatamisväärsus nähtud, veeresime edasi põhja suunas. Kuidagi juhtus nii, et Nigeeriast saadik oli mingi inerts sees, et muudkui sõitsime ja sõitsime, kuni olimegi juba peaaegu Burkina Faso piiri ääres väljas. Natuke nüri küll niimoodi riigist läbi kimada, aga ega seal suurt midagi vaadata pole (või viib sinna vihmahooajal raskesti läbitav tee). Muud pildistada polnud, kui üks kohalik roog – grillkala Lääne-Aafrika stiilis riisi ja spagettidega:

Musta Volta ületus:

… ja meie telkimiskoht võsa vahel. See peaks siin nagu savann olema või midagi, aga ma poleks elu sees arvanud, et savann nii roheline võiks olla. Vihmahooaeg on ikka täies hoos.