Endine Ülem-Volta, tänase nimega Burkina Faso, tekitas üle ootuste meeldiva emotsiooni, nii et võtsime korraks isegi hoo maha, et ümbritsevat endasse imeda.

Positiivne emotsioon sai tegelikult alguse juba piiri ületades, kui Burkina ametnikud rabasid meid kiire ja korrektse asjaajamisega – kuigi peale Kongo DV pole meil ühegi piiriületusega Aafrikas tegelikult probleeme olnud, on mõnikord passi- ja tsikliandmete mahakirjutamisele läinud tohutult aega. Burkina puhul mitte – viie minutiga olid passid ja Carnet tembeldatud ning võisime uues riigis teele asuda. Teed, muide, on Burkina Fasos suuremalt jaolt väga heas korras. Seda ilmselt ka seetõttu, et tegemist on ühega vaeseimatest riikidest maailmas, mida on ka ilmselgelt näha – autosid on vähe ning suur osa transpordist toimub eeslite või paremal juhul rollerite või võrride abil. Isegi pealinna tänavatel on täiesti normaalne näha käru ette rakendatud hobuseid ja eesleid – ehk olemasolevad asfaltteed ei saa koormatud rekkade poolt nii palju vatti ja püsivad heas korras väga kaua. Tuleb muidugi tunnistada, et pigem suurt küla kui linna meenutavas Ouagadougous (hääldatakse kui “vaaga-duugu” või lihtsalt “vaaga”) on nad kui omas elemendis.

Vaesus (koostoimes turistide rohkusega) tähendab Burkina Faso puhul kahjuks ka seda, et pidevalt käib üks cadeau‘ de (kingituste) lunimine: “Si tu prends la photo, tu me donnes un cadeau!” (“Kui teed minust pilti, tahan kingitust saada!”), “Le blanc, donne-moi cinq cent francs!” (“Valge, anna mulle viissada franki!”). Kusjuures 500 CFA, mis on enam kui 1 USD, tundub olevat üsna standardne nõue. Ma ütleks selle peale, et on alles ahned! Üsna häiriv.

Hea küll, “pipratera” sai hingelt ära, edasi positiivsematest asjadest. Inimesed on tegelikult sõbralikud ning need, kes raha saamiseks midagi ka teevad, ei ürita sind nö “tillist tõmmata”. Näiteks pooletunnise tsiklipesu eest Ouagadougus taheti jälle saada 500 CFA. Tüübid nühkisid meie Gessut oma pool tundi, kusjuures selleks, et oleks “survevesu”, toodi vesi kusagilt kaugelt ämbriga ühte suurde tünni, kust siis paukmootoriga pumba abil vesi jälle välja pumbati. Vaadates kogu seda töö hulka ja vaeva, maksime veidi rohkem, mille peale pesijad olid nii kohmetunud, et ei osanud isegi midagi öelda 🙂

Ouagadoudous muretsesime viisa järgmise riigi, Mali jaoks (läks maksma umbes 45 USD ning aega kulus vaid mõni tund) ning põrutasime edasi, sugugi mitte vähem huvitava nimega Bobo-Dioulassosse. Teel olles saime korduvalt tunnistust praeguse vihmahooaja intensiivsusest – vesi on ikka kõikjal.

Kuid Bobo-Dioulasso juurde tagasi. Kuigi tegemist on suuruselt teise linnaga Burkina Fasos, õhkub temast hubast tunnet – kõik need porised (kuival aastaajal ilmselt tolmavad) tänavad, kirev turg, ning peamine põhjus, miks Bobosse tulla – 19. sajandi lõpust pärinev mudamoshee, üks Saheli-Sudaani ehitusstiili säravamaid esindajaid. Suuruselt tegelikult üsna tagasihoidlik, kuid vormilt täiesti rabav, nagu oleks kosmosest tulnud. Need puupulgad, mis seina seest välja ulatuvad, ei ole seal muidugi ilu pärast, vaid nendele kinnitatakse kord aastas redelid, et pärast vihmahooaega moshee seinad uuesti üle värvida – ega ta muidu aastakümneid vastu ei peaks, mudast ju ikkagi!

Veidi spirituaalset helimaterjali Bobo raadiost saateks:

[audio:Bobo_raadiost_1.mp3,Bobo_raadiost_2.mp3,Bobo_raadiost_3.mp3|titles=Mängib Bobo Dioulasso kohalik raadio,Mängib Bobo Dioulasso kohalik raadio,Mängib Bobo Dioulasso kohalik raadio]

Igal juhul oli Burkina üle pika aja selline koht, kus tekkis tahtmine veidi põhjalikumalt uudistada, mitte lihtsalt läbi kimada, nii et selles mõttes on asjal nagu ilmet, et on tore ja on mida vaadata, mitte ei ole ainult rist ja viletsus nagu meil siin viimaselt ajal on kippunud olema. Paluks nii lõpuni välja!