Pool Euroopast oli veel sõita, kuid november ei olnud enam mägede taga. Või siiski… Pikalt ja laialt kaaludes olime otsustanud sõita läbi Šveitsi, ja kus siis mujal kui mitte Šveitsis on mäed.

Kui päris aus olla, siis ega me polnud kunagi varem Šveitsis käinud, nii et otsus sealt läbi minna sündis kergekäeliselt – seda enam, et seal olid meid ees ootamas Thomas ja Andrea – kaks matkaselli, keda olime kohanud juba varem, ehk kolm aastat tagasi, Argentinas. Päritolult sakslased, elavad ja töötavad nad praegu Šveitsi põhjaosas, üsna Saksamaa piiri ääres (põhimõtteliselt paistab Saksamaa koduukselt kätte ära), ning koguvad raha… reisiks Aafrikasse, loomulikult. Plaan on paigas, minek on pooleteise aasta pärast ja ei kuudki hiljem! Kui Lõuna-Ameerikas nägime neid Kawasaki KLR 650-l ja vanal Africa Twin 650-l, siis uueks katsumuseks on neil valmis pandud kaks tuttuut KTM 690-t, mis on sealsetesse oludesse kindlasti hea valik.

Mootorrattad ei ole siiski ainsad asjad, mis on planeeritavaks aastaseks reisiks valmis, vaid valmis on ostetud ka kõik muu vajalik, mis on saksaliku hoolsuse ja täpsusega keldri riiulitele õiget aega ootama sätitud, valmis minekuks. Vaadates kõiki neid valmis pandud asju, märkmetega Aafrika kaarti, tekib nostalgia ja ehk isegi kerge kadedustunne – teekonna planeerimine, õige varustuse valik on ju pool igasuguse reisi lõbust.

Sai palju heietatud ning räägitud elu võimalikkusest pärast reisi, ning muuulgas degusteeritud kohalikke roogasid, mille tulemusel võisime tõdeda, et ehkki kombeks on ahhetada prantsuse ja itaalia köögikunsti üle, on meile üsnagi lähedane saksa köök ning näiteks šveitsi köök väga kiiduväärt. Mis saaks olla parem, kui jaheda ilmaga püstijalakohvikus auravat glögi juua ja currywursti (karri-ketšupikastmes viinerit) kõrvale haugata? Või süüa üdini šveitsilikku rooga raclette’i – grillplaadil sulatatud juustu keedukartuli ning kõiksuguste lisanditega, kõrval kohalikust pruulimiskojast tulnud õlu? Või mekkida lausa taevalikult patust Schwarzwaldi kirsitorti, mis on pärit sealtsamast teiselt poolt piiri?

Siis oli kord Itaalia käes – tahtsime uuesti näha Miriamit, kellega veetsime omajagu aega Buenos Aireses ja hiljem Perito Morenos. Tema lõpetas aasta tagasi oma kaheaastase matka läbi Lõuna- ja Põhja-Ameerika ning nüüd peab vaikselt plaani järgmiseks.

Peatusime vaid üheks ööks, kuid jõudsime palju rääkida – elust ja mõnda, ning palju näha. Õhtusööki (mis koosnes valikust kohalikust toodangust, millest ei puudunud ka prosciutto, parmiggiano, panna cotta ja semifreddo) käisime nautimas Brescia vanalinnas, mis rabas kaunite kirikute ning ülikallite moekauplustega – olles kolm aastat läbi ajanud ühe püksipaariga, keeldub mul mõistus vastu võtmast, et ühe vöö eest võiks 215 eurot välja käia, aga noh, igaühe jaoks oma…

Brescia peakatedraali jumalateenistuse lõppakord:

[audio:Brescia-katedraalis.mp3|titles=Jumalateenistuse lõpp Brescia katedraalis lõppakordi ja lahkuvate inimestega]

Sealt juba otsejoones Sloveeniasse, kus meid ootasid ees Vlasta ja Dean, kes meil esimese asjana kõhu suppi täis söötsid ning siis kohalikku rahvusparki jalutama viisid. Ei osanud oodata, et Sloveenias nii kaunis maastik võiks olla, aga Alpid ulatuvad ju sinna välja ja nii võib isegi mele sloveenia sõprade koduaknast näha lumiseid mäetippe, ning piimjas-siniste mägiojadeni on vaid kümne minuti jalgsitee. Ma ei tea, kas see on mingi idabloki teema (nagu nad ise ütlevad), või on see slaavi veri, mis meis kõigis vahelduvas kontsentratsioonis voolab, aga Deani ja Vlastaga on alati hea olla ning saab palju nalja. Ära minnes pakkisid nad meile veel hunniku toitu kaasa ning Vlasta andis mulle oma postiljonist venna töökindad, et mu näpud läbi külma Euroopa sõites otsast ära ei külmuks. Olid abiks küll, väga.

Sloveeniast läbi Itaalia Austria poole sõites oli ilm väga vilets – ütleks isegi, et üks viletsamaid selle kolme aasta jooksul. Sadas vihma ning õhutemperatuur oli vaid +6C, kuid parema ilma ootamiseks ei olnud aega – meie plaan oli kasvõi nui neljaks enne novembrit koju jõuda. See plaan sai veelgi kinnitust, kui paiguti olid teeservad lumised ning kurvides hoidsime hinge kinni, et libedusega külili ei käiks – nullilähedase temperatuuriga sõitmine on ikka jama.

Kiirteel Viini poole oli põhjust (kuid mitte kõige sobivam koht) tähistamiseks:

Viin, Austria pealinn, on meil olnud traditsiooniliseks peatuspaigaks igal Euroopat läbival marsruudil, ja nii ei saanud me seegi kord muidu, kui pidime sealt läbi minema ning ütlema tere vanale sõbrale nimega Ed. Ta on professionaalne kokkaja ning iga külaskäik tähendab tõsiseid söögiorgiaid – niisiis moodustasid suure osa meie sealviibimisest käigud Naschmarkti ehk juba 16. sajandist pärit turule, kust saab igasugu head, värsket (ja tihtipeale kallist) toidukraami, toidu valmistamine, ning kõige tipuks tulemuste nautimine. Viini šnitsel oli muidugi elu parim – õhuke, krõbe, ent samas mahlane – nagu peab. Meid on siiani Euroopas nii kõvasti hea toiduga nuumatud, et oleme oma Aafrikas kaotatud kilosid (Euroopasse jõudes kaalus Margus trimmis 75 kg muidu 80+ kg asemel ja mina õblukesed 55 kg muidu 60+ kg asemel) kiirenevas tempos tagasi tegemas. Euroopas on ikka vist liiga hea elu. 🙂

Sealt edasi, ühe päevaga Krakowisse, kus McDonald’sis oli kokku lepitud kohtumine veel kohtamata sõbra, Poola mootorratturist Michaliga, kes viis meid oma tüdruksõbra, Anna vanematekoju, kus meid võeti vastu ehtslaavlasliku külalislahkusega. Vanakesed olid meie reisist nii vaimustuses, et enne lahkumist kinkis vanaproua, endal pisar silmas, värisevi käsi mulle kaelakee (“teiesuguseid inimesi võiks maailmas rohkem olla!”) ning pakkis teele kaasa hulga saia, puuvilja ja šokolaadi. Keeldumine ei tulnud kõne allagi. Olime leidnud uued sõbrad, kes loodavad ühel päeval samuti pikemale motomatkale siirduda.

Uhasime läbi uduse ilma edasi, ning oma viimase öö sellel ekspeditsiooni veetsime telgis kusagil Põhja-Poola metsatukas. Veider tunne oli – juba sellepärast, et umbkaudu samas kohas olime ööbinud 2005. aastal, kui Iraanist naastes juhtus meil Poolas tõsine avarii, millest ise imekombel elusate ja tervetena välja tulime (mida ei saanud küll öelda mootorratta kohta). Ka siis olime lootnud ühe päevaga Eestisse välja jõuda. Pidime olema ülimalt ettevaatlikud, kuigi pea oli mõistagi pulki täis.

Hommikul näitas kraadiklaas +3C. Pakkisime asjad ruttu kokku ja asusime taas teele. Läbi alles jäänud Poola, Leedu ja Läti, kuni jõudsimegi Valga piiripunkti. Nii pime oli, et isegi Eesti silti ei näinud, ja kui kohal poleks olnud kaht kaamerameest võimsate prozhektoritega, siis poleks näinud sedagi, kes meile vastu tulid. Ega neid palju ei olnud, nii et kui kallistused kallistatud, usutlused tehtud ning pildid klõpsitud, võisime asuda “viimsele teekonnale” koduvärava suunas, mis asus veel seitsmekümne kilomeetri kaugusel, Nõos.

Ja saigi seiklus läbi.

Aitäh kõigile, kes on meid aidanud ja kaasa elanud, ning järgmiste seiklusteni!