Buenos Aires näib olevat selline koht, kust kuidagi minema ei saa. Nii ei ole see mitte ainult meil – siin, Dakar Motos’is on juba mõnda aega “kinni” ühed Walesi matkasellid, kellest üks ootab kiigelaagreid, siis juba meie vana tuttav itaallanna, Miriam, kes on hädas radiaatoriga ning kelle fotokaamera on tähtajatult paranduses. Lisaks on siit lähipäevadel läbi käinud üks USA kodanik, üks paar Saksamaalt, üks paar Šveitsist ning eilsest on siin külas juba aastaid ringi rändavad austraallased (nende BMW tsikkel on sõitnud üle 650 000 km!). Rahvusvaheline seltskond infot vahetamas:
Eelmises postituses oli juttu kõigist neist asjadest, mis on teoksil ja mis alles ootavad kättevõtmist. Siin siis väike ülevaade arengutest:
- tagaamort on ikka veel hoolduses, st ei saanud reedeks valmis, ja ei tea, millal saab
- esipiduriklotsid saime täna kohalikust BMW esindusest (kahe komplekti hind 2888 EEK, õudne!)
- videokaamera andsime reedel ametlikult parandusse – väidetavalt kulub selle parandamiseks kuni 20 päeva; enesestmõistetavalt ei kavatse me niikaua kohapeal olla, vaid põrutame esimesel võimalusel lõunasse – eks näis, mis me selle kaameraga teeme
- digifotokas – tehtud! tänu headele blogilugejatele on meil nüüd Canon A710 IS ja saame taas matka pildis dokumenteerida ja paremaid palasid teieni tuua
- reisikirja ja plaani pidamine toimub jooksvalt, aga aeglaselt.
- ühel silindrikaane poldil sai vint maha keeratud – õnneks saime helicoil abil keerme korda.
Praeguse seisuga oleme niisiis ikka veel kinni, aga ei saa öelda, et siin igav oleks. Näiteks üks päev õnnestus mul koostöös itaallannaga peaaegu külmkapp lõhata – panime suure pudeli limonaadi sügavkülma, et õhtusöögiks oleks jook külm, kuid sinna me ta unustasimegi. Ühel hetkel prantsatas kümkapi uks kohutava kolina ja klirina saatel pärani lahti ning pool külmkapi sisust sadas põrandale. Edasi polnud muud, kui et jäi ainult üle kildusid koristada ning imestada, kuidas üks plastmassist limonaadipudel nii palju kahju saab teha:
Külmiku temperatuur on nüüd nullilähedane, sest sügavkülmkamber jahutab tervet külmikut 🙂
Paar päeva tagasi tuli mul hullumeelne mõte oma kulinaarseid oskusi demonstreerida, st otsustasin juustuga täidetud šnitslit teha. Kõik muu (kana, juust, piim, muna, jahu, riivsai) oli olemas, välja arvatud õiged tööriistad – nii et mul ei jäänud muud üle kui laenata mehhaanikult haamrit ning sellega liha õhukeseks taguda. Tulemus ei olnud päris see, mida ma ootasin, kuid tingimusi arvestades võis rahule jääda. Loovus üle kõige:
Eile aga lõbustasime end esimese advendi puhul töökoja seadmisega jõuluehteisse – selleks oli ilmselgelt päramine aeg, sest mujal (tanklates, kaubanduskeskustes) on kuused juba ammu püsti ja päkapikud laulavad jõululaule. Meie jaoks on see muidugi kohutavalt veider, sest päike lõõskab ja rahvas käib varbavaheplätudes. Et asi oleks veel grotsesksem, lasime Dakar Motos’i bossil, Xavieril, kunstkuuse koos ehetega välja otsida, puhusime sellelt tolmu ja kaunistasime ära:
Palju nalja saab ka töökoja omanike kassi, Negritaga. See ei ole siiski mõni ninnu-nännu loom, vaid täiesti isepäine tegelane – tavaliselt ei tee ta kellestki eriti välja, vaid elab oma elu. Siis võib ta jälle sinu voodisse magama tulla, või anda kräunumisega märku, et teda oleks vaja pisut kõrva tagant sügada. Üks kord, kui olime otsustanud töökoja taga telgis ööbida (sest siseruumides oli liiga palav), kräunus ta terve öö meie telgi esikus, paludes, et me ta enda juurde laseks. On alles loom!
Loodetavasti ei jää te sinna siiski päris kolmeks aastaks 😉
Hoian teile pöialt ja soovin omal moel tuleva jõulu kinnivõtmist!
Kus maal Jõulu Teid leiab?
Tore ettevõtmine ja veel toredam koduleht!
Kunagi oli videokaamera lumasaani pakiraamil kotis. Pärast 70 km oli hunnik plastikutükke. Mingil põhjusel ei armasta kaamerad neid väiksemaid sõidukeid, vibra vms. Mõelge oma rikki läinud aparatuuri asukoht üle.
Head reisi ja sulejooksu!
Aitäh heade soovide eest!
Tiiale: Me ei tea veel täpselt, kus me jõulud veedame, kuid ilmselt saab see olema kusagil Argentinas.
Maidule: Eks meil natuke juba ole kogemust tehnika ja vibratsioonidega, mistõttu oleme sedalaadi õrnu esemeid hoidnud paagikotis, kus vibratsioon kõige väiksem (kõige suurem on seevastu taga, pakiraami osas, sest see on tsikli keskkohast kõige kaugemal).