Tagasi kodumaal olek pole millegipärast üldse nagu arvasime, et ta olema saab. Mõte, et saab üks nädal aeg lakke vaadata, pole reaalsuseks saanud, sest kogu aeg on midagi teha – kas lihtsalt vaja või ise tahad. Igasugu pisiasjad, kogu oma ribadeks kulunud ja räpase kraami pesemine, pakkimine, meedia raudne haare…

Üheks tõdemuseks, millele olen kahe esimese nädala jooksul jõudnud, on see, et ma pole vist pikka aega nii suurt ostlemisstressi tundnud, kui nüüd tagasi olles, kui juhtusime Tartus Lõunakeskusesse – ei osanud arvata, et Eestis – rääkimata siis veel Tartus – võiks selline megapood olla. Kõik see tehislik valgus, lõputuna näivad kaupluste read, letid ja riiulid, surisevad kümkapid ning pead laiali, kärudega sagistav rahvas ajasid mul juba pärast 15 minutit sealviibimist juhtme kokku. Parkla autosid paksult täis ja räägitakse majanduslangusest. Aastaid tagasi sellist shoppamishullust mäletamist mööda polnud. Tekib mõte üha süvenevast tarbimisühiskonnast ja üha suurenevatest mugavuse, valikusuuruse nõuetest, ja kui kaua läheb mingi väikse asja leidmisele, kui sinna jõudmiseks peab pool kaubanduskeskusest läbi kõndima – ei oska ette näha kuhu ühel päeval see kaval tarbimise suurendamise skeem välja jõuab. Igatahes eelistan väikseid virelevaid külakolgaste kauplusi, kust saab leiba, piima, mune, jahu ja õlut (kõiki on vaid paar versiooni valida) – aga vähemalt on inimesed personaalselt avatumad ning valik hoomatav. Me hakkame vist vanaks jääma ja elame ehk endiselt Aafrika rütmis…

Kuna me puhata pole veel reaalselt saanud, siis mõtlesime, et teeme hilissügiseses Eestis ühe väikse “ajutuulutusringi”, sest tsiklisõit on mulle üks efektiivsemaid stressimaandajaid üldse. Tõenäoliselt selle hooaja viimane ring, et Malist pärit madalakvaliteetsed mahlad Gessus korra käima panna ja siis nad soojalt värskete vastu ära vahetada enne ametlikku hiberneerumist. Tuleb kohe öelda, et hooajalisuse mõistest oleme samuti võõrdunud – harjumatu on mõelda, et 3-5 kuud ei saa Gessuga sõita, kui kolm aastat järjest oleme saanud igal vajalikul hetkel käivitusnuppu vajutada ja sõitu minna, kui just tõsisemaid mehhaanilisi või tervislikke hädasid pole.

Sõit ise oli lummavalt hea – Eestimaa sügiseses vaikuses, kus värske hingeauru tekitav mõnekraadisoojane õhk kraabib õrnalt nägu, läbi põldude ja talupidamistega ääristatud teede tunned sa kõiki neid suvejäänuste lõhnu – rohelise katteta jäänud niiske muld, märg hein, järvede ja tiikide kohal napilt rõske õhk, kus jäätumise piiril vaevu tunned veealuse elu mõnuspehmet aroomi. Kõik see übritsev täidlane tühjus tekitab minus sisemise rahulikkuse oleku, tasakaalu punkti, mida ma pole kuskil laias maailmas sedasi kogenud. Võibolla see ongi kodumaal oleku tunne.

Võtsime väljasõidule kaasa oma vana hea Pentax 67, mis isegi pärast 200 000+ kilomeetrit motomatkasid veel töötab (kuigi mõningate “agadega”) ja viimase rulli mustvalget Ilfordi poolinfrapunafilmi, mis juba Omaanist saadik kohvris loksus. Kuradi hea tunne on sellistel hetkedel tagasi Eestis olla. 6×7 keskformaat annab ühele filmirullile 10 klõpsu, niisiis siin nad kõik nüüd ongi nähtaval, v.a. üks duubel. Aga nagu näha, on filmile tegemine üks kuradi efektiivne laksimine (meie slängväljend keskformaadis filmilkaameraga pildistamisele, sest tohutusuure peegli “laks” pildistamisel on oma nime vääriline, digi või kitsasfilmi tehnika puhul see ei kehti) – 85-95% päästiku vajutamisest on reaalselt kasutatava tulemusega, mida digi kohta kohe kindlasti öelda ei saa. Digikaameraga pilti tehes on näteks minu efektiivsus jämedalt 60% kandis (st. ligi pool tehtust läheb prügikasti) – ilmselt teadmine, et digiga võid “mööda” laksida või mõtlemata huupi eksperimenteerida, mängib pildistamise psühholoogias oma osa ja mulle näiteks sellepärast ei meeldi digikaga “litsi lüüa”, kui kogu aeg peab stressates paremaid kandidaate valima, mis lõpptulemusena ikkagi pole piisavalt head, sest sa ju ei keskendunud piisavalt selle ühe laksu tegemisele lootes, et vot nüüd kahe-kolme eri nurga alt eri ava-säriga kombineerides tehes äkki tuleb üks hea klõps – aga üldjuhul ei tule – polnud ju läbimõeldud värk, vaid uina-muina digipildistamine kokkuvõttes. Samas kui filmile tehes on millegipärast asjad kõik algusest saadik läbimõeldult paigas – läheb küll kaua ilmutamise ja skaneerimisele, aga vähemalt üldjuhul tulevad kaua tehtud kaunikesed, kus ei pea oma aega raiskama valimisele. Ilmutasega oli suur küsimus, sest üle 2 aasta poollahtisena keldris seisnud Kodak’i TMAX ilmuti, stopp-lahus ja kinniti tekitasid kõhklusi, kas midagi üldse välja tuleb. Tuli siiski nagu peab – ilmselt keemia tootjad annavad säilivusaja väga pessimistlikult.

Nii et võib öelda, et filmile pildistamise protsessil on minu jaoks endiselt oma voorused, ja tulemusel ka – need siin nähtavad pildid pole mitte mingi eri-efekt, vaid “lollitatud” skänner, kui skännisin mustvalget filmi kui värvilist filmi – ehk skänner on ise mustvalgele filmile huupi “värvi” üritanud anda. Kui muidu on ise valitavad igasugu seepia jms toonerid, siis need on täiesti juhusliku loterii-tooneriga värvitud, kus omal pole midagi teha. Peale kontrasti keeramise ja levelite pole midagi suurt töötlemist tehtud. Kellel analoogfotonduse vastu huvi: Ilford SFX200 film (sellepärast see tuntav “infrapunase” efekt), 8 minutit 30 sekundit 20-kraadises TMAX ilmutis, 1 minut stopplahust, 5 minutit kinnitit, ca 10 minutit kraaniveepesu (märgajat seekord ei kasutanud), naturaalne “toalaes rippumas” kuivatus ja odava otsa Epson 4490 skänner. Pildid tehtud üleeile.

Tegelikult on meil paarkümmend rulli filmi veel reisist ilmutamisel, mis ilmselt pooled võib-olla juba natuke hapuks läinud, sest ühel filmilaadungil kulus Namiibiast siia jõudmiseks lubatud paari nädala asemel kolm kuud. Kui midagi välja tuleb, eks riputame Galeriisse midagi tulevikus üles. No kui see oli viimane mustvalge filmirull, siis tegelt on veel kaks rulli värvislaidi ka alles, aga need jäävad ilmselt talvisteks mustadeks päevadeks ja tuleb igasugust filmi juurde osta, sest see on kuradi hea vaheldus nõrkemiseni ära leierdatud digile.