Kodutee (I osa)

Aafrikaga reis muidugi ei lõppenud – ees seisis veel Euroopa, mis tuli sisuliselt ühest servast teise läbi sõita. Et käes oli oktoobri teine pool ning tali lähenemas, ei saanud me Euroopat nautima jääda, vaid pidime marsruuti ning selle läbimiseks kuluvat aega optimeerima – muidu oli oht, et koju naasmine võib toimuda lumes. Optimeerida ei olnud muidugi kerge, kuna Euroopas on näha oi-kui-palju ning hiljaaegu meie postkasti sadanud küllakutsed moto- ja reisientusiastidelt Euroopa eri paigust tundusid kõik väga ahvatlevad – pole ju midagi paremat kui lisaks niisama ringi tiirutamisele saab kuulda ka kohalike arvamust ning seikasid nende elust. Pidime tegema valiku.

Kuna varasemast oli meisse jäänud kummitama Portugali pealinnast Lissabonist saadud emotsioon, siis oli meil kindel plaan sinna tagasi minna, ning Gibraltarilt saigi sinna suund võetud. Seal võttis meid vastu Africa Twini mees Abilio, keda me küll varem ei tundnud, kuid kellega jõudsime paugupealt ühele lainele. Kuna ta on tööinimene, siis oli tal aega ja võimalust meile linna näidata vaid õhtuti, ning mõistagi on see teine pilt, mis avaneb ööpimeduses. Kuna me oleme väikestviisi audiofriigid, siis eriliselt jäi meelde 1966. aastast pärit Ponte 25 de Abril, enam kui kahe kilomeetri pikkune rippsild, mis disainist tulenevalt on üsnagi häälekas. Nimelt on selle sisemised sõidurajad silla õhutakistuse vähendamiseks tehtud metallvõrest, nii et autorehvide ning võre kokkupuutel tekib ulmeline, lausa kosmiline heli. Pimedas silla all seistes võib endale vabalt ette kujutada, et pea kohal lendavad kosmoselaevad.

Sama aeg ja koht helis:

[audio:Lissabon_25_aprilli_silla_ all.mp3|titles=Kosmosehelid Lissaboni 25. aprilli silla all]

Ega me Lissabonis tegelikult suuremat vaatamisväärsustega tutvumist ei teinud – rohkem puhkasime niisama, ning lasime Abiliol meile näidata seda, mis talle meeldib. Siin väike kogum meie hetkedest Lissabonis.

Lissabonist edasi oli järg Porto käes, mis on suuruselt teine linn Portugalis ning eelkõige tuntud selle poolest, et sealt on pärit portvein – magus kangestatud punane vein. Ka Portosse oli meil küllakutse, kuid kahjuks oli meil liiga kiire, et linnaga lähemalt tutvust teha, nii et pidime piirduma kauni päikeseloojangu nautimisega Atlandi ookeani ääres (seltsiks loomulikult pudel portveini) ning kiire linnaekskursiooni ning tassi kohviga kohaliku bemmimehe Pedro poolt. Douro jõe suudmes asuv hubane vanalinn vanade laevade ning veinikeldritega jättis meile aga väärika mulje, mistõttu tulevikus tahaks sinna tagasi minna.

Portost edasi mõtlesime minna Fisterrasse, mis asub üle piiri Hispaanias, ning tõlkes tähendab maailma lõppu. Paraku oli poolsaar, mis väljanägemise poolest võiks tõepoolest maailma otsa tiitlile kandideerida, turiste paksult täis ning päris “otsa” minemise eest taheti veel ka piletiraha, nii et seal me palju aega ei raisanud.

Võtsime suuna Hispaania põhjaosas asuvale rahvuspargile nimega Picos de Europa. Kui aus olla, siis ei olnud me sellest varem midagi kuulnud, aga meie vastleitud sõbrad Abilio ja Pedro olid meile sellest pilte näidanud, mis tekitasid isu sellega lähemalt tutvuda. Tuli välja, et olime sinna sattunud väga õigel ajal – kuna ööd olid juba üsna krõbedad, olid turistid läinud ning võisime kiviseid, konarlikke radu mööda sõita ning eepilisi maastikke imetleda uhkes üksinduses, taustaks helisemas oru põhjas või mäeküljel liikuva karja kellad.

[audio:Picos_de_Europa_lambakari.mp3|titles=Karjakellad Picos de Europa mägedes]

Hispaania põhjarannik oli ilus, kuid oli tunda, et allpool loksuvate lainete hingus on külm ja karge – olime lähenemas kodule, ning meis valitsesid vastakad tunded.

Sealt edasi oli ühe päeva tee (oleks võinud olla muidugi mitme päeva tee, aga eelistasime sõita pigem palju korraga) meie mootorratturist sõbra Denise juurde, keda esmakordselt kohtasime Rumeenias, kui olime teel Iraani. Väga lahe sell, hea huumorisoonega. Kuigi ise on šotlane ning on tükk aega elanud Inglismaal, on ta uue kodu leidnud Prantsusmaa lõunaosas, kuhu me talle külla sõitsimegi. Koos temaga võttis meid vastu tema naabrist sõbratar Uschi, kes on samuti väga laheda olemise ning avara silmavaatega, nii et tundsime end nende seltskonnas kui oma kodus.

Prantsusmaal leidsime Denise abiga uue tagarehvi (vana olime alla pannud Namiibias, nii et pidas ikka väga hästi vastu), kuna ees oli veel pool Euroopat…

3 thoughts on “Kodutee (I osa)”

  1. tervitus! portugal on eriline.olin oktoobris seal.mõned teie kaadrid on vägagi tuttavad.kõike head!

  2. Ka Euroopa pakub siiski üllatusi. Viimane huvitav paik minule mägisemast poolest oli vist Etioopia, aga võin ka eksida. Dokumentatsiooni on lihtsalt palju olnud ning seetõttu on vist üldiselt kõik teie postitused üle vaadata.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga