Eks ta ole olnud natuke nagu muinasjutt või unenägu, see kolmeaastane ekspeditsioon – eriti tagantjärele vaadates – kõik need pildid ja helid, kohtumised ja juhtumised…
Maroko oli määratud olema selle unenäo lõppvaatus – sellele järgnev Euroopa kui pika istumise järel toolist tõusmine, teatrisaalist väljumine, riiete lunastamine garderoobist, ning välja külma ja tuule kätte astumine, mõtted täis värskeid, veel seedimata muljeid. Kuid enne veel tahtsime võtta sellest etendusest viimast, salvestada oma mälusse veel viimased eredad mõttekillud, millest saada innustust ja inspiratsiooni.
Kui Marrakechi sattusime poolkogemata, siis Fesi, üht paremini säilinud keskaegset mediinat maailmas, tahtsin ma kindlasti näha. Tuleb öelda, et mõiste “kindlasti” on viimaste aastatega oma tähenduses omajagu nihkunud, sest kunagi ei saa millelegi päris kindel olla – kui, siis ainult sellele, et kui sul on “kindel plaan”, siis lähevad asjad risti vastupidi. Seepärast katsun ma eelseisvate asjade suhtes erilisi ootusi mitte tekitada, ja õige ongi, sest Fesi jõudes sai meile peagi selgeks, et mediina ehk vanalinn on liiklusele suletud ning mingit shanssi end koos tsikliga jälle mõnesse odavasse külalistemajja parkida ning sihitult mööda tänavate labürinti ringi uidata (nagu me Marrakechis tegime) ei ole.
Juba Fesis olles ei saanud sealt muidugi niisama minema uhada, nii et ei jäänud üle muud, kui et valida konkreetsed kohad, mida näha tahame, ning tsikkel linna ääres parklas, need kohad läbi käia. Üheks selliseks kohaks on Fesi nahavärvimistöökojad, mis on elamus nii nägemis- kui haistmismeeltele, loomanahad suurtes värviveemahutites ligunemas ning katustel päikese käes kuivamas.
[audio:Maroko_raadiost.mp3|titles=Mängib kohalik raadio]
Fesist edasi liikusime juba täisaurul põhja suunas, sihiks “sinise linnana” tuntud Chefchaouen. Ei teagi täpselt, kuidas see nii on kujunenud, aga suur osa Chefchaoueni vanalinna majadest ja tänavatest on võõbatud siniseks. Ja mitte lihtsalt siniseks, vaid eri toonides siniseks, mis hoonete tekstuuriga kombineeritult mõjub iseäranis lummavalt. Tekib tunne, nagu viibiks sürreaalses unenäos – kord tundub, et majast kumaks mahedat, turvatunnet tekitavat valgust, siis jälle paistab sinu peale ööklubi neoonsinine valgus, või niivõrd õhkõrn sina, et on tunne, nagu oleks taevas. Täiesti ootamatu elamus, mida pildid päris hästi edasi anda ei suuda.
Sellise eri toonides tundega asusime Chefchaouenist taas teele, ikka põhja suunas, et ületada piir Aafrika mandril asuvasse Hispaania enklaavi Ceutasse. Piletid Ceuta – Algecirase praamile ostetud, seisime tsikliga praami sabas ning mõttes jätsime Aafrikaga hüvasti. Tegelikult oli Aafrika selja taha jäänud juba üsna ammu, või vähemalt see Aafrika, mis meile Aafrikaga seostub – must, metsik manner, mida nii hästi iseloomustavad pildid suurte nuiadega hiiglaslikes uhmrites jahu tampivatest naistest ning tee ääres seisvatest veoautodest, mille all rekkajuhid sütel toitu valmistavad ning magavad, oodates mehhaanikut, varuosi või tont-teab-mida-veel. Mauritaaniast alates ei olnud see enam niiväga Aafrika, vaid pigem araabiamaa.
Praamile sõites tabas meid suur üllatus, kui selgus, et suur osa meeskonnast on eestlased, sealhulgas kapten. Tsikkel üliturvaliselt fikseeritud (meie viimaseid kogemusi Aafrika praamide ja piroogidega arvesse võttes tundusid kõik need köied ja piduriklotsid ilmse liialdusena, kuid samas võimsa meeldetuletusena, et olime jõudnud tagasi Euroopasse, reguleeritud ja reglementeeritud tsivilisatsiooni), võtsime juba reisijatesalongis istet, kui meid kutsuti kaptenisillale, kus mööduski terve meie sõit üle Gibraltari väina tagasi kodumandrile.
Esimese asjana tagasi Euroopas olles tegime välkvisiidi Gibraltarile, suure kalju otsa, kust juba 2004. aastal olime kauguses sinavat Aafrika mandrit imetlenud. Nüüd oli põhjust peadpööritavat vaadet nautides läita Angolast, Basilio poolt kaasa antud Cohiba sigar ning mõelda tagasi sellele, mis on olnud. Ja oli mis ta oli, ilmselt vastab tõele väide, et pikem Aafrikas viibimine toob endaga tahes-tahtmata kaasa nakatumise kummalisse pisikusse, mis käseb sinna tagasi minna….
Hakkab pihta: http://www.postimees.ee/617528/eesti-paar-tegi-kolme-aastaga-mootorrattal-maailmale-tiiru-peale/
jõudu kohanemisel.. 😉
Näedsa, AK uudistes lausa pildina saabumine jäädvustatud.
Uudislugu ise siin:
http://uudised.err.ee/index.php?06237981
Lugesin algusest peale teie jutte.. kolm aastat oleks nagu mööda lennanud. Tublid, et jaksasite ja julgesite oma unistuse ellu viia!
Kummardus ja suur tänu! Olen osa saanud teie reisist teie reisikirju lugedes ja imelisi vaateid endasse imedes. On avaramaks muutunud tänu teile mu tikutopsimaailm….
Minu suurimad õnnesoovid! Tere tulemast!
Aga pean pattu tunnistama, et olen teie järjejutuga alles Indiast Lähis-Idasse suundumas (ega polnud koolisgi väga tubli lugeja)! Aga küll minu lugemine teile aasta pärast järele jõuab 😉 Ja raamatut ootan ka kindlasti!
Hea meel, et tervelt kodus olete! Respect!
Aitäh!
Ilusatel ja headel asjadel on paraku alati üks halb omadus . Nad nimelt kipuvad ükskord otsa saama . Tere tulemast koju ja suured tänud huvitava ja köitva lugemise eest . Raamat ja film on igati oodatud .
Suured tänud ka minu poolt selle ilusa retke eest!
Ise ei ole ajaliselt ja rahaliselt võimeline sellist või vähegi pikemat rännakut antud eluperioodil ette võtma. Küll aga andsid teie ettevõtmised mulle viimase kolme aasta jooksul võrdlemisi elavaid värve, lõhnu ja maitseid kõigist maailmanurkadest
Film ja/või raamat on tõesti oodatud! Materjali on palju ning kui seda kõike veidi seedida ja tahtmist on, siis ei ole kahtlust, et tuleb midagi ilusat ja põnevat. Teie reaalsus on paljude unistus. Unistusi ei ole üldse halb läbi elada piltides. 🙂
Tere tulemast tagasi ning palju edu edasisteks toiminguteks! 🙂
Sander
Nii kahju, et see reis otsa sai. Kuid Te andsite paljudele nii palju häid emotsioone, hästi kirjutatud reisilugusid ja imeilusaid pilte. Aitähh Teile selle eest!
Tahaks loota, et see lugu siin ei lõppe 🙂
Tõsiselt, aitäh põneva lugemise eest!
Imelik asi…oleks nagu paar aastat tagasi omale kaks uut sõpra saanud…pea iga päev nende tegemistega kursis olnud ning maailmagi näinud just nende pilgu läbi. Ja nüüd äkki…vaikus 🙂 Arvan, et kuu aja pärast ikka mõtlen, et huvitav, mis te teete, kus te olete ja mida näete 🙂 Aitäh, et jagasite oma kogemusi teistega ning tegite seda superstiilselt 🙂 Ja kui ma juhuslikult teid kunagi nägema peaks, astun kindlasti ligi ja küsin….noh, kuidas elanud olete 🙂
Sügavad kummardused veelkord.
Minu lugupidamine, võimas 🙂
Ei usu mina, et Kariina ja Margus nüüd nö. kotile jäävad. Väga palju on näiteid kus keegi, kes võttis aja maha ja läks rändama aastaks-paariks, ongi jäänud rändama. Mitu ringi ilmale peale aga kas sellel siis enam tähtsustki on. Maailm on ju pidevas muutumises ja samasse kohta tagasi jõudes on situatsioon enamasti ikka uus ja isemoodi.
Ainuke suur küsimärk, mis minul end teie positsiooni asetada püüdes tekib, on pere. Kuidas ühitada tsikliga rändamine laste kasvatamisega? Külgkorv?:)
Ja kõige lõpuks tahan tänada, nagu eelpool juba korduvalt mainitud, ülikvaliteetse reisikajastuse eest nii sõnas kui pildis kui helis. Eks meil kõigil (lugejatel) tuleb nüüd uue elukorraldusega harjuda:P.
Hakkasin teie seiklustele kaasa elama alates, kui olite jõudnud Rootsi. Seega üsna algusest peale. Kõik need kolm aastat…., nagu oleks leidnud uued sõbrad. Käisin ka Valgas vastas, et näha ilmarändureid oma silmaga. Et suruda kätt inimestel, kellega sai läbi blogi koos rännatud nii Alaskale kui ka Austraalias vales suunas rekkale vastu sõidetud. Kuigi me ei tundud üksteist, oli pildistamisel tunne, nagu oleks tegu vanade tuttavatega.
Nüüd on imelik tunne. Midagi on otsa saanud. Midagi on läbi, lõppenud.
Sügav kummardus ka minu poolt nende ülimalt põhjalike juttude, kui ka edasiandvate piltide eest, mis te oma reisil nägite ja kogesite.
Suured tänud järjepidava blogi pidamisel. Oli tore kaasa elada arvutiekraani taga . Kunagi ka kindlasti reaalselt.
Tervitused maailmaränduritele! Aga mina kohe teise kandi pealt kiusama – kas reiside vahepeal on ka aega mõni helilooming valmis treida?
Tuvli töö Margus ja Kariina! Hea meel, et õnneks läks ja luumurdu või mingit tõsisemat traumat ei juhtunud “in the middle of nothere” mis oleks päris segavaks faktoriks saanud kujuneda. Huvitav oleks GSi näha, on vist hetkel samaväsinud nagu Marguse jope? 😉
Palju õnne ja edu reisi eduka soorituse puhul ja tänud väga meeldiva lugemise eest. Loodetavasti jätkub teil tahtmist ka tulevikus midagi sarnast teha ja seda teistega jagada 🙂
Aitäh väga mitmekülgse lugemise-kuulamise-vaatamise eest kogu selle rohkem kui kolme aasta jooksul!
🙂
Tere tulemast kodumaale! Ootame huviga, mida uute kogemustega suurel Eestimaal peale hakkate. Rain perega
Kel pimedatel sügisõhtutel lugemist-kaasaelamist väheks on jäänud, siit üks link KTM-l ümber maakera rändavate prantslaste blogile – http://www.the-great-adventure.fr/wordpress/?lang=en – hetkel on Aasia seiklus algamas..
Tänud Teile suurepärase reisikirja eest. Põhjalikud ülevaated ja silma nuumavad fotod – see kõik on olnud väga nauditav.
Tänud ka Rebaseonule, kelle blogist ma leidsin viite Teie kavandatavale seiklusele.
Tere tulemast tagasi!
Oleme siin lugenud ja pilte vaadanud ja see leht jääb mulle siia lemmikuteribasse alles-tore mönikord muusikat kuulata ja pilte vaadata.
Meil on peres 2 BMWd-ja ytleme sellegipoolest siitpoolt-respekt!
Mönusat kodus olemist nyyd Teile!