Põhiliseks ootuseks seoses Marokoga ei olnud mul tegelikult ei liivas hullamine ega keskaegsete mediinadega tutvumine, vaid mäed. Korralikumaid kõrgusi kogesime viimati Lesothos, kuid sellest oli juba möödas pikk aeg ja selja taha jäänud üksjagu kilomeetreid, kurvilistest radadest läbi Atlase mäestiku pani suu vett jooksma.

Ehkki Atlaste kõrgeim punkt ulatub üle nelja tuhande meetri, on mäeahelik siiski küllaltki madal ning varasügisel lumistele vaadetele sattuda pole erilist lootust – miljoneid aastaid vana mäestiku talvekuub on selleks ajaks ammu sulanud ning uus pole veel jõudnud selle õlgadele langeda. Tekkelt maailma üks vanimaid mäestikke, on ta meie silmis pigem tagasihoidlikult raugalik kui nooruslikult särtsu täis – hoopis midagi muud kui Himaalajad, ning vaated süstivad meisse pigem ajatut turvatunnet kui hingematvat eufooriat.

Aja teistmoodi kulgemine on tuntav mitte ainult maastikku iseloomustavates rahulikes, pikaldastes joontes, vaid ka eluviisis, mida siinne elanikkond – peaasjalikult berberid – harrastab. Ikka veel elatakse mudatellistest majades ning kasvatatakse datlipalme, mille istandused smaragdse jõena orgudes looklevad.