Tegelikult ei olnud meil kindlat kavatsust Marrakechi minna, kuna kuuldavasti olla see iidne Maroko pealinn (Maroko nimigi on tuletatud Marrakechist, mis berberite keeles tähendab “jumala maad”) täis bussituriste ning hašišinäljas wannabe-hipisid. Tavaliselt turistide üleküllus midagi head ei tõota, ning Marrakechi puhul on (äärmuslike) islamiusuliste kohalike emotsioonid miniseelikutes ning muidu nappides rõivastes turistide suhtes leidnud ka valusa väljenduse – alles see oli, kui mediina peaväljakul turistide seas populaarses kohvikus lõhkes pomm, mis tappis seitseteist inimest.

Kummalisel kombel välisministeeriumi reisiinfo sedatüüpi infot ei sisalda ning mingeid hoiatusi Marokosse reisimise suhtes ei tee, ehkki tegemist on ilmselgelt rünnakuga välisturistide suhtes, samas kui näiteks Mauritaaniasse või Burkina Fasosse, kus turistidega ei ole ammu midagi märkimisväärset juhtunud (vähemalt ei ole ära tapetud), ei soovita välisministeerium reisida. Surnud kodanikust ei ole muidugi nii palju jama kui pantvangis kodanikust…

Igatahes ühest küljest see turistide rohkus, teisest küljest väike aga reaalne terrorioht, ei tekitanud meis teab mis suurt isu Marrakechi minna, kuid ometi jäi ta meile tee peale ning lõpuke veetsime seal tervelt kolm ööd, uudistades mediina (tavaliselt müüriga piiratud kvartal Põhja-Aafrika linnades, põhimõtteliselt vanalinn) kitsastel, labürindina kulgevatel tänavatel. Ja pidime tunnistama, et linnal on oma võlu. Kohalikest õhkub küll ükskõiksust, vaata et isegi tüdimust kaameraid välgutavate turistide suhtes – mida ei saa neile üldsegi mitte pahaks panna – kuid elu ei jää sellepärast seisma. Kerjus ootab ikka, et talle münt visataks (ja viskajateks on valdavas enamuses kohalikud, mitte välismaalased – almuste andmine vaestele on islami üks alustalasid), aedviljakaupmees lükkab ikka oma käru mööda kitsaid tänavaid edasi-tagasi (sest paljud tänavad lõpevad tupikus), kingsepp valmistab ikka oma väikeses töökojas kingi (küllap neidsamu, mis esimese kandmise käigus laiali kipuvad kukkuma), hammami (avalikku sauna) köetakse ikka… Elu käib, hommikust õhtuni toimub mediinas tihe sagimine, mis jätkub veel ööpimeduseski.

Ööpimeduses koondub osa sellest elust ja melust sellele samale peaväljakule, Djemaa el Fna’le, kus on avatud mitmed-setmed grillrestoranid ning lugematud apelsinimahlakioskid, kus klaasi värskelt pressitud vitamiinikokteili saab kõigest nelja dirhami eest (0,4 EUR). Kuid mis kõige paeluvam, ja ehk veidi vastuoluline, on sajandeid toimunud “vabaõhuetendus”, kus kümned muusikakollektiivid, maotaltsutajad, hennamaalingute tegijad ning tuleviku ennustajad seavad end väljakul sisse, et pealtvaatajaid lõbustada (ning selle eest vastutasuks agressiivselt raha nõuda). Kuulake!

[audio:Marrakech_Djema_el_Fna_megamix.mp3|titles=Marrakechi Djemaa el Fna väljaku eri elusmuusikabändide megamix – 6 erineva bändi näidet lindistatud väljaku eri kohtades]

Enne Marrakechist liikumist tegime ära ühe üha kriitilisemaks muutuva remonttöö – nimelt lasime uue vastu vahetada vana, väga kulunud amordipuksi (selle, mis järjest amordipolte sõi). Õigeid tööriistu polnud siingi saada (sealjuures Land Roveri ametlikus töökojas :P), aga leidlikult improviseerides saime kohalike mehhaanikute abiga tükikese meelerahu tagasi.